Millega tegelete igapäevaselt?
Kõige rohkem meeldib mulle laboris või töölaua taga mõelda välja lahendusi keerukatele probleemidele, kuidas saada uutmoodi valgusvälju ja mida nendega teha. Teine osa, mis on samuti inspireeriv, aga ka aeganõudev, on tudengite juhendamine ja õppetöö läbiviimine. See kipub olema vähemväärtustatud võrreldes laboris kordasaadetut kajastavate teadusartiklitega. Samas ühiskondlikus mõttes on tehnoloogiatest arusaavate ja ise midagi luua oskavate spetsialistide kasvatamine isegi tähtsam. Tülikalt suure osa ajast kipub võtma administratiivtöö.

Kuidas jõudsite äratundmisele, et soovite just sellega tegeleda?
Teadmiste baasilt tulenev loovus paneb inimestel silmad särama. Uue avastamine või olulise probleemi lahendamisse panustamine annab tunde, et teed olulist asja. Pärast keskkooli olin valiku ees, kas lähen õppima midagi populaarset või midagi hingelähedast ja huvitavat, mis on seni pakkunud ahhaa!-elamusi. Valisin häid emotsioone tekitanud aine, ning olen sellega väga rahul.

Mida soovitaksite noorele, kes ei tea, mida ta teha tahab?
Sattusin kunagi kuulama Tartu Tähetorni juhatajat Janet Laidlat, kes ajaloolasena on võtnud oma missiooniks inimeste suunamise reaalteaduste juurde. Sageli minnakse nn pehmeid erialasid õppima, sest need tunduvad lihtsama väljapääsuna. Aga humanitaarharidusega on edaspidipalju keerulisem tasuvat ja hingekosutavat tööd leida, samal ajal kui reaalharidus annab võimaluse asjade toimimisest aru saada ja oma kätega luua või tööle panna. Innustan noori reaalteadusi õppima!

Kuidas sattusite Rakett 69-sse?
Tunnen Aigar Vaigut ja esimest teadustiimi juhatajat Andres Juurt, kellega tegime koos Teadusbussi. Pakkusin, et võiksin teadustiimis kaasa lüüa. Aga doktorikraadiga naisterahvas sobis hästi hoopis kohtunikuks. Teadustiimile ideid pakkuda meeldib mulle siiamaani.

Millistele noortele Rakett 69 suunatud on ja mida neile annab?
Võime tinglikult öelda, et saatel on kaks sihtrühma. Üks on need, kes meie katsetele tulevad. Nad on väga nutikad ja aktiivsed noored, kellest tulevikus tõenäoliselt kuuleme veel Eesti või ka Euroopa või globaalses kontekstis nii teadlaste kui ka liidritena. Teine, palju laiem ring on kogu ühiskond. Rakett 69 on selles mõttes väga tänuväärne, et toob muusikute ja näitlejate kõrval püünele ka noored aktiivsed mõtlejad, ja selliste inimeste rambivalgusse toomine on ääretult oluline. Kuigi saates osalemine nõuab noortelt palju, saavad nad sealt ka väga palju tagasi. Kui käelist meisterlikkust nõudvate ülesannete lahendamine saates ei ole noorte tugevaim külg, järelikult on saade üks väheseid võimalusi seda kogeda.

Mida on Rakett 69 Teile andnud?
Mulle meeldib kõige rohkem see emotsioon, et noored tulevad ja avastavad midagi enda jaoks. Ka teadusmeeskonna liikmed on suhteliselt noored, valdavalt reaalteaduste tudengid, see on neile suurepärane väljund. Rakett 69 demonstreerib ehedalt, et head tööd ei tee mitte inimeste CV-d, vaid inimesed ise. Seda entusiasmi, millega Rakett 69 töötab, raha eest ei saa. Pärast järeldoktorantuuri Saksamaal julgen väita, et meie väikese riigi suur tugevus ongi see, et noored talendid saavad võimaluse võtta vastutus ja saata korda suuri asju.

Rääkige palun mõni huvitav lugu Rakett 69 eelmistest hooaegadest.
Ülesandeid võiks lihvida lõputult ja üht-teist võib ikka juhtuda. Näiteks kui oma köögis üht ülesannet välja töötades proovisin, kas klaasist kassikuju „kaob“ õli sisse ära, sest murdumisnäitajad on väga lähedased, ja kõik töötas. Stuudios olid aga kassikuju asemel kasutusel klaasist püramiidid, mis olid juhtumisi õhukese kilekattega. Lisaks olid stuudios päevavalguslampide asemel leed-lambid, ning juhtus see, mis juhtuma pidi – teadaolevalt töötav katse nende vahenditega nendes oludes hästi ei toiminud, püramiidi oli õli sees õrnalt näha. Saates lahendasime olukorra nii, et kohtunikud pidid vaatlema objekte kaugemalt kui algselt plaanitud. Sedasi sai ilmsiks, kas võistlejad on valinud õige vedeliku püramiidi peitmiseks. Nagu ikka, tõestasime veelkord Murphy seaduse kehtivust.