Tegelikult pole lühinägelikkus hoopiski haigus või ebanormaalne seisund, nagu sageli arvatakse. Tegemist on iseärasusega, mis seotud organismi kasvamise ning arenguga. Enamasti tekib tahvlile vaatamisega probleeme 9-12 aastaselt, kus silma suurus muutub ning fokuseerimine nõrgeneb. Kooliajal võib nägemisteravust tähistav miinus kaugemale venida, kuid täisealiseks saades ja organismi kasvu peatudes lühinägelikkuse progresseerumine üldjuhul lõppeb ning jääb samaks kogu eluks.

Muuseas – koolitüdrukutel esineb lühinägelikkust rohkem kui poistel ja põhjuseks pole siin hoopiski mitte suurem usinus koolitöös või raamatute lugemises. Neil on lihtsalt geneetiliselt õrnem silmamuna sidekude, mis annab ümbritsevatele mõjudele kergemini järele.

Paljuski peetakse lühinägelikkust ka pärilikuks – üsna tõenäoliselt tuleb prillikandjatest vanemate omanikel ka endale ühel hetkel prillid või läätsed soetada. Siinkohal on tegemist päritud silmaehitusega ning lühinägelikkuse tekkimise vastu võitlemine on praktiliselt võimatu. Küll aga on võimalik prillikandmisest hoidumiseks silmas pidada allolevaid nõuandeid:

  • Bussis ja autos lugemine võib olla küll hea ajaviide, kuid silmadele on see raskendatud teksti jälgimise tõttu koormav.
  • Kui loed, kirjutad või teed näiteks käsitööd, tuleks iga tunni aja tagant silmadele puhkust anda. Arvutit peetakse nägemisele lausa nii kahjulikuks, et puhkepause soovitavad silmaarstid teha iga 30 minuti järel. Vaata aknast välja kaugusse või tee lihtsaid silmaharjutusi.
  • Teleka vaatamine täiesti pimedas toas on samuti kehv variant, kuna silmadel tuleb pidevalt suurte kontrastidega toime tulla.
  • Üllatusena võib silmi väsitada ka liiga valge ruum. Lugemiseks-kirjutamiseks peetakse parimaks tavalist päevavalgust või 60-vatist elektripirni.
  • Püüa vältida ka väga suitsuseid ning tolmuseid ruume. Tagajärjeks võib olla silmade punetus ning vesisus.