MÕTISKLUS: Stressist vaevatud õpilastel on sära silmist kadunud: kas koolis käimine on tõesti nii õudne?

Hiljuti kirjutas Noorte Häälde noor lugeja, kes kurtis, et koolis toimuv käib tal üle mõistuse: 4 kontrolltööd nädalas on liiga palju ja muu jaoks aega polegi, kui ainult õppimise. Huviringid võib sootuks unustada. Õpilase kiri vallandas aga äratundmise teistes noortes ja ka lapsevanemates ja nii täitus Noorte Hääle vihjemeil erinevate kogemuslugudega.

Väljavõtteid:

"Kirjutan selle tõttu, et lugesin ühte artiklit kooli kohta, kus õpilane kirjutas oma igapäevasest elust. Mul tulid pisarad silma, lihtsalt sellepärast, et ma tundsin ennast ära. Ma saan nii hästi aru, mida ta tunneb. Koolikoormus on lihtsalt kohutav."

"Nagu öeldakse: kodus puhatakse ja koolis õpitakse. Tõesti, aga miks siis nii ei ole? Ma ei suuda esmaspäevaks õpitavat koju kaasa võtta, kuna tahan kasvõi natukene aega oma mõtetega mujal olla. Kui eraeluga on juba mõned probleemid, siis kooliga on veelgi raskem. See on minu jaoks nii katastroofiline, et pean mõni nädal lihtsalt poppi laskma. Tunne, et peab kooli pooleli jätma. Juba 2 nädalat puudunud, kolmas ka otsa? Vist küll. Ei tea. Niikuinii puhkus midagi ei muuda ja juba esimesel koolipäeval on õhtuks aju koos olla... tahaks kauem magada, aga lihtsalt ei saa."

"Ma saan aru, et kool on hariduse omandamiseks, aga see ei ole ju okei, et laps on õhtuks nii ära kurnatud, et lihtsalt nutab? Sära silmist kadunud."

"Mind ajab see lausa vihale, et lausa palavik tekib sellest vihast! Proovime klassikaaslastega natukene madalamate tulemustega praegust klassi läbida. Ei pinguta maksimaalselt. Õpetajad süüdistavad meid laiskuses. Matemaatika õpetaja ütleb, et annab meile rohkem õppida, küll me siis hakkame paremini aru saama. Ebaloogiline. Minul pole huviringide jaoks näiteks üldse aega, ma meelega proovin lohakalt midagi ära teha, et pikapäevarühmast (me õpime pärast kooli) varem ära saada."

"Olen suutnud 6 kiituskirja saada ja tahaksin ka seitsmendat, aga ei oska öelda, kas sellise elustiili juures saan sellega hakkama (võistlustants, laulutunnid, muusikakool, koolitööd). Õppetöö läheb aina raskemaks, trennidest ei taha ära tulla, aga midagi pean otsustama. Tahaksin vahel ka sõpradega kokku saada ja aega veeta, aga see pole võimalik."

"Õpilased ei jaksa! Neil on oma elu ka. Paljud on suhtes, aga neil ei jää üksteise jaoks aega. Paljud soovivad oma peredega aega veeta, aga see pole võimalik, sest nad peavad kooliõpikute taga istuma. Uneaega pole. Minu ja paljude teiste arvates pole see normaalne!"

"Mure on selles, et õpetajad on lihtsalt nii ebaõiglased ja ma õpin kella 12-1ni öösel ja nutan."

Lõpetasin keskkooli mõned aastad tagasi ja ei tunne ennast nendes kirjades ära. Kas "kes palju teeb, see palju jõuab" ei olegi enam teema või mis vahepeal juhtunud on?

Hea lugeja, mis sina arvad? Anna sellest teada [e-mail].