Vend Hillar Mati Nuudest: ta kaal ja stressirohke elu olid kurnavad, rääkisin sellest tihti, et tervis on tähtsam kui raha, aga palju ta seda järgis...
“Tallinnas elasime imekombel üle märtsipommitamise. Pärast sõda isa arreteeriti ja meid koos emaga küüditati ühte Põhja-Siberi nälgvaesesse kolhoosi. Suhtumine meisse oli propaganda tõttu seal väga vaenulik, vahel tuli enda kaitseks rusikad mängu panna. Hiljem, kui nähti, et oleme töökad ja asjalikud, esialgne vimm lahtus,” meenutab Hillar värskes Maalehes.
Vangistusest kurnatud ja haigena tulnud isa matsid vennad Siberis. “Tema viimased sõnad mulle oli palve, et oleksin Matile isa eest. Ema tervise võttis Siber, nii et mu enda sporditegemine jäi sinnapaika, pidin peret toitma. Toetasin Matit niikaua, kui olime juba Eestis ja ta sai meistersportlaseks. Enne ta oma 40rublase stipendiumiga poleks hakkama saanud. Sotsmaadest välja võistlema teda muidugi ei lubatud, ikkagi endine väljasaadetu — selle taha ta sportlasekarjäär osaliselt jäigi.”
Nagu vendadel olema peavad, olid ka Nuude vendade suhted elu lõpuni head. Viimaseks kohtumiseks jäi neil Mati 60 aasta juubelil, mis toimus paar päeva pärast tema päris sünnipäeva Café Amigos.
“Venna surmast kuulsin ühe sugulase käest, kes oli seda kuulnud raadiost… Muidugi, ta kaal ja stressirohke elu olid kurnavad. Rääkisin sellest Matiga tihti, ütlesin, et tervis on tähtsam kui raha. Ta noogutas ja oli nõus, aga palju ta seda järgis…” mõtiskleb Hillar. “Tagantjärele on tekkinud igasugu jutte asjadest, mis Mati tervisele võisid mõjuda, aga sellised negatiivsed arvamised teevad haiget. Keegi päris täpselt ei tea ja Mati ennast enam kaitsta ei saa.”
Hillar usub, et Mati oleks võinud palju kaugemale jõuda. “Ansambli repertuaar oli üks asi, aga Matil oli veel laule, mis talle endale väga meeldisid ja mis olid teistsugused. Neid oli terve hulk tal kodus makile salvestatud. Kahjuks ei kuulnud avalikkus neid kunagi.”
