Ago Andersonil läks sõduritele esinedes süda pahaks: ma mõtlesin, et nad on ju tapnud inimesi!
Noored tänavakunstnikud ja fotohuvilised
“Me käisime ka mingis fotoringis, kus meile usaldati mingit sorti kaamerat,” ütleb Argo Põldots, kes Agoga juba lapsepõlvest sõber. Ka fototegemise juures prooviti oma elu huvitavaks teha.
“Et natukene adrenaliini lisada, siis ma mäletan, et me käisime sodimas sõjaväeosa seina. Me käisime sinna lilli ja karusid peale joonistamas ja üritasime siis ka seda tegevust jäädvustada,” meenutab Ago. Jäädvustada tähendas pilti teha. Ja te võite endale ette kujutada, mida võis omal ajal tähendada ühe sõjaväeosa aia illustreerimine ja selle pildistamine.
“No see oli päris ohtlik, kui me oleks vahele jäänud, siis võib olla oleks tulnud suur jama,” ütleb Ago.
Põhikoolis tegeles Ago ka etlemisega ja käis näiteringis. Eriti on tal aga meeles luuletuste lugemine — ta meenutab, kuidas pidi esinema sõjaveteranidele.
"Punased nelgid ja need ordenitega… Ja ma mäletan, et ma mõtlesin, et nad on ju tapnud inimesi. Ma mäletan, et mõte läks selleni välja, et nad on ju mõrvarid ja siis ma hakkasin juba seal saalis vere lõhna tundma. Ja siis hakkas mul paha. Ja siis ma lugesin need read ära ja… hakkasin oksendama," räägib Ago ühe loo.
Sel hetkel mõistis Ago, et ootamatud teod ja asjad tekitavad inimestes elevust.
„Ja siis saigi hakata mõtlema neid rumalusi välja, et endal sära silmis oleks ja ka teistel,“ lisab Ago.
Hiigellipsud ja spikrid
"Et selline teistsugune ja huvitav. Ago eripäraks olid tohutult suured lipsud," meenutab Ago sõber Argo Põldots. "Mingi lips sai lahti võetud, sealt sai need lõiked ja siis sai need natukene igalt poolt suuremaks aetud. Lõpuks sai ajalehest lips tehtud, noh paberist. Ja sellega harjusid ka õpetajad ära. Ja siis sa tegid ju valgest paberist lipsu ja siis sa selle valge paberi peale trükimasinaga kirjutasid kõik eksami küsimused või materjali," seletab Ago lipsude vajalikkust.
Argo Põldots oli Ago koolivend. Neil oli kombeks tihti peale tunde kokku saada, et enda elu huvitavaks teha. Näiteks istusid nad suvalisele bussile ja väljusid mõnes metsatukas.
"Mingi kellaaeg peale kooli, kus me saime kokku. Pakiti kaasa kõige ebavajalikumad asjad, mis üldse said olla. Tohutusuured vineerkohvrid,“ räägib Argo. "Oluline oli see, et tuli kaasa võtta ebavajalikud asjad," ütleb Ago ja lisab, et kaasa võetud mittevajalikest asjadest ehitati näiteks tee äärde raamatukogu.
"Kui pann oli kaasas, sai midagi praadida, mida heal juhul võis metsast leida," lisab omakorda Argo.
"Ega me endale armu ei andnud, selles mõttes, et ega me ei tahtnud teha, et meil oleks mugav. Kui ikka ööbimisega, kui oli teada, et ööseks ei pea koju tulema, ega me selleks ettevalmistusi ei teinud," võtab Ago asjad kokku.
Koolivenna sõnul sumisesid tüdrukud Ago ümber pidevalt, kuid sellest hoolimata kooliajal tal tüdruksõpra ei olnud. "Ma olen kerge armuja, aga ega see tüdrukutele ei loe, et sina armud. Aga ega ma seda asja ikka kartsin, ma ei julgend väga neile läheneda," teatab Ago häbelikult.
