Marina Riisalu on solvunud: tundub, et presidendi vastuvõtul ainult kleidid ongi olulised!
“Iga aastaga mulle tundub, et ainult kleidid ongi need olulised. Vaadatakse ja nähakse ainult kleite,“ arvab ettevõtja Marina Riisalu.
Endise riigikogulase Aivar Riisalu abikaasana on ta vastuvõttudel käinud korduvalt. Ta tõdeb, et tema meelest ei tea enam keegi, mis asi on vabariigi aastapäev või presidendi vastuvõtt. Riisalu vastuvõtul kantud kleitidele pole ajakirjandus ja inimesed kommentaariumites armu andnud. Esimesel korral oli see šokeeriv — ta kuulas tähelepanelikult presidendi kõnet ja sõelus sealt enda jaoks välja huvitavamaid mõtteid. Ka selleks puhuks, kui mõni ajakirjanik peaks tulema tema arvamust sellest küsima.
“Ja siis tuli esimene mikrofon ja küsiti, et kust te selle õuduse endale selga saite. No siis ehmatas ikka väga ära küll,” meenutab Riisalu, et peotuju oli pärast seda rikutud.
Naine tunnistab, et see olukord pani järgmisel aastal enne vastuvõttu kleidile rohkem mõtlema: “Kõik oligi peas ainult sellega kinni. Siis ma läksin juba Pohjanheimo juurde. Ma arvan, et tookord ma olin ikka esimene, kes Pohjanheimo juurde jooksis. Ütlesin, et mul on nüüd ilusat kleiti vaja, et ma ei taha jälle mööda päid-jalgu saada,“ räägib Riisalu.
Miks aga satutakse koledate kleitide nimekirja, seda Marina Riiusalu ei tea. Vaid ühe korra on tema kleit heaks kiidetud. Kui naine pani selle sama kiidetud Pohjanheimo kleidi teist korda selga, muutes vaid seda, et tõstis ühele õlale kinnitatud saba teisele õlale, sattus Riisalu taas koledate kleitide nimekirja. “See on solvav. Kohe täitsa isiklikult solvav,” ütleb Marina Riisalu.
Riisalu on isegi mõelnud, et läheb nüüd hoopis turule ja ostab sealt mõne hästi koleda kleidi. “No et kui te tahate halvasti öelda, siis öelge ja ma tean, et ma saan nagu asja eest,” ütleb ta.
Kui nii mõnigi ütleb, et kommentaarid ei lähe neile korda, siis Riisalu tunnistab küll, et see on haiget teinud. Ta räägib, et abikaasa Aivar soovitas kleitide ja välimuse kohta käivaid kommentaare mitte lugeda, kuid ühel hetkel arvas naine, et on selleks siiski piisavalt tugev. “Ja kui ma arvasin, et ma olen justkui juba tugevam ja ma võin naerda nende üle, siis algul naersingi aga mida edasi ja edasi, mida rohkem lugeda, siis ikka solvusin ka,” räägib ta.
Eriti hämmastavad teda moeloojate endi kommentaarid teiste moeloojate tööde kohta: “Siis ütle sellele teisele moeloojale, et oh õudust. Minu käest ei tellinud ja sinu kleit on kole. Miks te peate seda õnnetut kleidikandjat materdama?”
Riisalu märgib, et presidendiga kätlemine on siiski ka suur tunnustus. “Siin ongi nagu kaks otsa. Ühtpidi suur tunnustus, et sa saad kätelda. Teiselt poolt on sul suur mure, et nüüd kõik vaatavad ja mis nad mul nüüd pärast ütlevad. Sest see kuulsus, niiöelda see hetk, need on sekundid, mis sa seal ekraani peal oled, aga pärast seda, vabandust väljenduse eest, s***a saad ikka päris pikalt,“ räägib ta.
“Pärast, kui oledki natukene ära solvunud, mõtled ja vaagid omal peas. Siis mõtled ka — aga mina käisin kätlemas ja teie küll ütlete siin halvasti, aga tehke järgi või tehke paremini,” lisab Riisalu.
