Kadri Luik Eesti Päevalehele antud intervjuus: hakkasin enesesse vaatama ning sain esimest korda aru, et elu on liiga lühike
Kadri pidas end täiesti tavaliseks eestlannaks, kes polnud elus teinud muud kui olnud enese vastu üdini aus. Ainult selleks, et maailm oleks parem. Just selle sihiga õppis ta ülikoolis ajakirjandust, istus neli aastat Põlva linna volikogus ja pani kaante vahele oma teise raamatu "Julgus mõelda, julgus öelda”, mis sai nime tema Facebookilehe järgi.
Kadri Facebookipostitusi on jälginud aktiivselt üle kümne tuhande lugeja, kohati rohkemgi, sest laikijaid ja blogipostituste jagajaid on olnud sadu. Kust üldse võttis see näitsik õiguse inimesi suunata?
“Vastutuse olen võtnud selles, et mõtlen rohkem läbi, mida blogisse kirjutan. Väljendan end siiski täpselt nii, nagu kirjutaksin vaid enesele. Lugejate valikud ei puutu minusse. Ja mõtlen hoopis nii, et lugejad on ise võtnud endale õiguse minu mõtteid lugema tulla. Ma ei anna nõu, vaid räägin oma elust ja kogemusest ning selliselt ei võta ma ju vastutust teise inimese valikute eest,” rääkis Kadri ajakirjanik Piret Koolile.
Kadri uskus siiralt, et tal oli siin ilmas käimas juba mitmes ring: “Ka lapsepõlves tundsin, et teadsin paljut, ilma et keegi oleks õpetanud. Kinnitust ei ole ma just otsinud, kuid tunnetan tugevalt oma teadmist.”
Iseendasse uskus ta ka siis, kui tema blogisse pandud mõtted lugejaid ärritasid. "Jah, mõned on tõesti päris vihased olnud, kuid järelikult on mu sõnad pannud nad mõtlema. Ja seda on vaja, sest meil on nii palju asjatuid tabuteemasid. Mul aga on julgus ja elust enesest tuleb ju rääkida. Ärritaja on alati meis — mina annan vaid peegli, et lugeja mõeldes lõpuks tõeni jõuaks,” ütles Kadri.
Laiemale ringile mõeldud blogi hakkas Kadri kirjutama aastal 2010, pärast ajuinfarkti. “Hakkasin enesesse vaatama, uurisin asjakohast kirjandust ning sain esimest korda reaalselt aru, et elu on liiga lühike. Pühendasin end kirjutamisele, sest nägin, et mu postitused läksid inimestele korda. Teadsin ka kogu aeg, et tahan kord raamatuid kirjutada, kuid esmalt oli kogemusi vaja. Nüüdseks on kaks ilmunud. Rahaliselt on see loomulikult raske, kuid ma saan teha seda, mis mulle meeldib. Rahulolu korvab paljud puudujäägid ja usun, et ühel päeval tasub kõik end veel ära,” lausus töövõimetuks tunnistatud ja seega piskuga ära elanud Kadri optimistlikult. “Ühel hetkel pidin ravimitest loobuma ning mulle tundus, et maksan õiguse eest elada. Mul tekkis vastikustunne kõige vastu ja mõistsin, kuidas meie riigis teenitakse nende pealt, kes reaalselt kõige rohkem abi vajavad. Millised summad liiguvad ravimiäris ja abivajajad ei jaksa ravimeid osta — selline on elu!”
