Ühel sünnipäeval arutasime omavahel, milliseid raamatuid keegi viimasel ajal lugenud on. Kui järg jõudis kellegi Virgo Sirvi kriminullini, muutusid pensionieelikutest naiskülalised väga elavaks. Tuli välja, et kolm viiest seltskonnas viibinud naisest olid oma esimese suudluse saanud surnuaias. Seltskonnas viibinud mehed aga kinnitasid, et nemad ei ole nooruses surnuaias suudelnud. Mina mäletan, et olen pruudiga surnuaias jalutanud, aga suudelnud mitte.

Nõukogude ajal olid surnuaiad ühed vähestest kohtadest, kus sai segamatult jalutada. Pargid olid lapsevanemaid ja mudilasi täis, korteris olid aga väikesed. Kohvikuid oli vähe ja restorani sai 3-rublase jootraha eest.

Lugesin hiljem Sirvi kriminulli "Suudlus surnuaial..." rongis läbi. Naiste kombel ma romaanist ahvivaimustusse ei sattunud, kuigi kirjaniku jutt jookseb ladusalt.

Huvitav, kas tänapäeva noored käivad ka surnuaias või muudes veidrates paikades suudlemas?