Kommentaator "Mõnitamine" kirjutab:
"Ma arvan, et õiglane on see, et kummalegi ei maksta midagi. Kas kuskil mujal ametikohas keegi kujutab ette, et ametis töötanud inimese abikaasale makstakse peale töölt lahkumist veel mingeid tasusid? Täiesti haige süsteem ju. Presidendi abikaasa ei ole ju reaalselt isegi mitte ametis, ta on lihtsalt abikaasa ja siis tahab peale mehe töölt lahkumist veel mingeid tasusid saada.
Huvitav, miks tuletõrjujate või polistseinike naistele keegi midagi ei maksa? Ausalt öeldes, on nende naine ikka kordades raskem olla, kunagi ei tea, mis mehega tööl juhtuda võib."

Teine kommenteerija jätkab:
"Tähtis ei ole kaua esileedit mängiti. Tähtis on, kas inimene on ise ka suuteline ennast ülal pidama. Kui meie seadused näevad ette esindustasusid, mis teha siis? Mulle isiklikult on jäänud mulje, et pr Ieva ei tahakski mingeid hüvesid. Lihtsalt ta näib olevat vähenõudlikum kui pr Evelin. Samas jälle, kui ta peab oma kutsetöö ja laste kõrvalt leidma aega ja jõudu, et meie riiki esindada, siis miks ta peaks seda tasuta tegema?"

Ingrid arvab:
"Muidugi ebaõiglane. Täiesti ja üleni olen pr E. I. poolt. On ilmne, et mingeid ülesandeid selle üheksa aasta jooksul ju täideti. See oleks siis kõik nagu õhk või. Ma ise arvan küll, et sel noorproual on ehk niipalju taktitunnet loobuda summast, mis talle peale presidendi ametiaega on seadusega määratud. Aga no...minetea-minetea."

"Miks" ei mõista, miks seadused nõnda tehtud on:
"Ei mahu pähe, miks meie seadused ikka nii väärakad on. Miks peab presidendi ametiaja lõppedes noor täies elujõus naine hakkama rahva kulul elama. Olgu ta siis Evelin või Ieva. Siis kui proua on juba pensioniealine (nagu Rüütli proua) on see vast veel arusaadav. Eesti keskmise pensioniga endisel presidendiproual oleks vast alandav elada. Tegelikult polegi võimalik elada."

"Mina" jagab Evelini muret:
"Mul ei ole Ieva vastu isiklikult midagi (ega ka Evelini vastu), aga nõme on mingile teise riigi kodanikule hakata maksma mingeid hüvesid. Mina toetan Evelini 100%. Ta ei saanud midagi, kuigi panustas väga pika perioodi oma elust ühisesse ettevõtmisse. Mina olin ka 25 aastat abielus, ehitasime koos kodu, maksime mõlemad laenu pangale tagasi, kasvatasime lapsi, hoolitsesin kodu eest, aga kui mehel "jooksuaeg" kallale tuli ja me lahutasime, pidin ma lahkuma käed taskus. Ma muidugi ei tea, kuidas nemad oma ühisvara jagasid, aga... Eesti riigi seadused on kummalised."