ARVUSTUS: "Hardcore: Raju Henry"
Allikas: Ralfinurk.ee
Kuna "Hardcore Henry" seega tugevalt FPS-mänge meenutab ja tegevus Venemaal toimub, pole mul kahtlustki, et venelastest Counter-Strike'i mängijad on filmi näol leidnud uue suure lemmiku, millega ennast järjekordse võrgupeo eel üles soojendada. Inimesel, kes vägivalla suhtes tundlik, tasuks "Hardcore Henryst" jälle eemale hoida, sest erakordselt tugev takistamatu nimitegelane mõrvab oma teekonnal masinlikult terve hulga hambuni relvastatud jorrse nagu kärbseid. Tema eesmärgiks jõuda telekineetiliste võimetega meheni nimega Akan, kes plaanib luua armee kübersõdureid.
Ennekõike novaatorliku vormilahenduse poolest silma paistev "Hardcore Henry" on esimene mängufilm oma rokkbändile Biting Elbows lahedaid videosid loonud Ilya Naishullerilt, kes selgelt kõvasti verd higistanud on, et luua imeväikese eelarve ja spetsiaalse GoPro kaameraga uudne plahvatuslik märul, mis pakuks konkurentsi näiteks samalaadsele "Crankile". "Hardcore Henry" on vapustavalt kineetiline modernne märul, mis lisaks maanilistele action-stseenidele torkab silma stiilsete futuristlike elementide, terava huumori ning mitmete ahhetama panevate spontaansete üllatusmomentide poolest.
Olles lähiaastatel näinud kinos mitmeid lohakaid märuleid, mis rabada ei suuda (võtkem näiteks "The Expendablesi" seeria), pakkus rõõmu kohata sügavalt nihilistlikku filmi, mis ohverdab igasuguse loogika, et pakkuda meelierutavalt metsikuid episoodilisi tulevahetusi. Kuna Henry on pooleldi masin, kes põeb amneesiat ega lausu filmi jooksul sõnagi, pole tal kuigi palju iseloomu, ent veidi inimlikustavad lõbusad žestid, mida ta kätega teeb, kui ei pea parajasti tulirelva hoidma. Protagonisti ainsaks usaldusisikuks on Sharlto Copley poolt mängitud naljatilk Jimmy, kes teab Henryst rohkem kui Henry ise ning äratab imestust selle poolest, et isegi pärast surma saamist ilmub mees peagi jälle maagiliselt välja, ja seletamatul kombel on ta äraolekul omandanud täiesti teistsuguse välimuse.
Niisugused juhuslikud, ent küllaltki omapärased ideed energiast pakatava filmi elamuslikuks teevadki ning selle verist ulmelist maailma avastada on tänuväärne hetkeline kogemus. Küll aga on "Hardcore Henry" omaenda ambitsioonikuse ohver, sest ajapikku muutub lärmakatest lahingutest pungil film oma kaootilisuses väsitavaks. Ka põgus peadpööritav sõit Ameerika mägedel pakub võimsa kogemuse, ent kui sõit peaks kestma poolteist tundi, hakkad varakult ootama selle lõppu. Mis aga kõige olulisem: Naishulleri innovaatiline adrenaliinipomm mõjub nagu sõõm värsket õhku, mis nüüdisajal, kus filmid enam kuidagi üllatada ei suuda, on see imetlusväärne saavutus.
Kahtlen, et "Hardcore Henryt" kauaks meenutama jään või kunagi peaks tekkima soov seda uuesti vaadata, aga pooleteise tunni jooksul, mil keskendunult jälgisin Henryt kaakidest vastaseid õhkimas, pussitamas või tagumas, hakkas mul pagana lõbus.
"Hardcore: Raju Henry" on praegu Eesti kinodes.
