Ita Ever jagab kurbust sõbranna Ülle Ulla lahkumise üle: ta oli ürgselt andekas
Pühapäeval lahkus meie seast tantsija, pedagoog ja näitlejanna Ülle Ulla, kes oli aastakümneid heaks sõbrannaks Ita Everile, kellega koos korduvalt ka lava jagati. Ita Ever rääkis Ringvaates oma mälestusi Üllest ning jagas, kuidas vanusega on kadunud ka kõik sõbrad.
"Draamanäitleja anne oli tal võrratu," rääkis Ita oma sõbrannast ülivõrdes ning nentis, et kuigi Ülle Ulla nägi teksti omandamisega väga palju vaeva, oli ta sellegipoolest laval absoluutselt meisterlik.
Ita Everil on eredaimalt meeles Ülle näitlejameisterlikkust paremini esindav hetk, mil naised mängisid koos tükis "Kalmistuklubi". Stseenis olid kolm naist jõudnud peolt švipsisena koju, kui Ülle tegelasel hakkab laval halb ja ta peab minema kööki. Lavastaja on lava paigutanud nõnda, et teekond on ühest lava otsast teise, mistõttu Ülle Ulla kasutas oma head füüsilist tunnetust. "See oli omaette fantastiline etteaste: pooltantsuline, poolahastav, see teekond kuidas ta sinna jõuab... Ja kui ta lõpuks sinna jõudis, oli saalis alati aplaus," kirjeldas Ita.
Ita Ever imetles alati Ülle rahulikku iseloomu. Aastakümneid kestnud tutvuse jooksul ei suuda Ita meenutada ühtegi korda, mil Ülle olnuks endast välja läinud karjumisega. Isegi näitemängus karjumise harjutamiseks vajas Ülle Ita abikätt. Ülle olla palunud Ital näidata, kuidas karjumine käib. "Mina karjusin ees ja tema järgi, lõpuks ta selle saavutas ja väga priimalt." Laval vajalik endast välja minek oli Ülle jaoks täiesti võõras ning ka sõna labasus olnud naisele kauge.
Ita Ever kuulis hea sõbranna surmast alles järgneval hommikul, mil tuttav Hiiumaalt helistas. "See oli hoop ma ei tea kuhu, läksin nii endast välja. Helistasin kõigepealt Teatriliitu ja kontrollisin... See oli väga ootamatu," kirjeldas Ita oma šokki.
Ülle Ulla oli andekas mitmel rindel, peale draamanäitlemise, tantsimise, kultuuriajalooliste raamatute kirjutamise ja õpetamise oli naine ka silmapaistev laulja. "Ta oli musikaalne, kui ilus oli ta hääl! Sametine, väga meeldiv," meenutas Ita.
Üllega helistasid naised mitmel korral nädalas ja said tihti kokku, mistõttu tunneb Ita Ever end veelgi rohkem üksinduses olevat. Ka seitsme tüdrukuga kamp keskkooliaegadest on laiali, kõik kambast on surnud, vaid Ita on jäänud. "Tahaks võtta telefoni ja lobiseda, aga ei ole seda võimalust enam. Kõik on minust palju nooremad ja probleemid on teised."
