ARVUSTUS: "Cloverfieldi tee 10"
Allikas: Ralfinurk.ee
Ma ei tea, mida see täpselt tähendama peaks, aga produtsent J. J. Abrams on käesolevat õuduspõnevikku nimetanud "Cloverfieldi" "lähisugulaseks". Mina jälle järeldan, et filmile pandi niisugune pealkiri eesmärgiga meelitada kinno neid, kes pole tänini suutnud unustada 2008. aastal valminud elamuslikku katastroofifilmi kolossaalse monstrumi rünnakust New Yorgile ning sellele innukalt lisa oodanud. Kahe filmi vahel puuduvad märgatavad seosed täielikult! Nagu mainitud, sain ma juba treileri järgi aru, et "10 Cloverfield Lane'i" kujutab endast midagi sootuks teistsugust, aga ma ei osanud arvata, et sel "Cloverfieldiga" nii neetult vähe ühist on. Samahästi võiks "Hardcore Henry" pealkiri olla "Cloverfield Henry".
Kui aga mööda vaadata tõsiasjast, et "10 Cloverfield Lane" ignoreerib müstilisel kombel kassahitti, mille "lähisugulane" see olema peaks, on mul filmi kohta ainult head kosta: tegemist võluvalt kammerliku psühholoogilise thrilleriga paranoiast, usaldusest ja maailmalõpust, mis teeks "The Twilight Zone'i" looja Rod Serlingi uhkeks. Osatäitjaid terve filmi peale vaid kolm ja tegevus toimub peaaegu täielikult neurootilise paksukese Howard ehitatud punkris.
Kõnealusest punkrist leiab end maanteel raske avarii teinud ja teadvuse kaotanud neiu nimega Michelle, kes esialgu järeldab, et trullakas onkel hoiab teda vangistuses. Howard jälle selgitab, et vahepeal aset leidnud hävitav rünnak, mis saastanud õhu ning tapnud kõikjal inimesed, ja tema punkrist lahkudes ootaks piinarikas surm ka Michelle'i. Järeldades, et mees on püstihull, üritab naine esimesel võimalusel põgeneda, kuid mõistab välisukseni jõudes, et Howardi jutt võib olla sulatõsi. Niisiis on ta sunnitud püsima maa-aluses varjendis, mida Howard on aastaid ehitanud kartuses, et just niisugune katastroof aset leida võib. Palju usaldusväärsemalt mõjub punkri kolmas elanik Emmett, vigastatud käega noormees, kes Howardi hoiatusi palju rohkem usub kui Michelle. Viimasel tuleb püüda kohaneda nii kinnise ja kitsavõitu uue kodu kui selle omanikuga, kellest raske sotti saada.
Meie pole seejuures Michelle'ist targemad, juureldes muudkui, kas Howard on kõigest veidravõitu ja tõepoolest tüdruku elu päästis nagu väidab, või on tegemist luulude all kannatava psühhopaadiga, kes püüab talle kärbseid pähe ajada. John Goodman mängib ambivalentseid tundeid äratavat Howardit ses mõttes hästi, et tema tegelikud motiivid pole põhimõtteliselt kuni lõpuni täiesti selged. Rääkides surnud tütrest Meganist, kes armastas "Pretty in Pinki" ja Pariisi, õhkab temast soojust, see-eest raevuhoogude saabudes tundub ähvardava monstrumina. Loo poolest meenutas film muuseas kangesti "Miseryt", kus menukirjanik Paul Sheldon teeb raske autoõnnetuse ja päästetakse pealtnäha normaalse naise poolt, kes osutub tema suurimaks fänniks ja tõotab Pauli eest oma farmis hoolitseda, kuid hakkab teda hoopis üha julmemalt terroriseerima. Nagu "Misery's" Paulil, on ka Michelle'il vigastatud jalg, nii et pisisarnasusi leidub üksjagu.
"10 Cloverfield Lane" on minimalistlik hitchcockilik põnevik, mis demonstreerib, et vähesega saab teha väga palju. Sedalaadi teostega sai maha M. Night Shyamalan oma hiilgeaegadel. Küll aga ajas mind tõsiselt närvi masendavalt sobimatu lõpplahendus, mis mõjub võõrastavalt ega teeni kuidagi ülejäänud filmi. Ei hakka siinkohal reetma, mis täpselt juhtub, aga kui film kulminatsioonini jõudes täieliku kannapöörde teeb ja transformeerub ühe hetkega millekski, mida üldse ei ootaks, võtsin prillid eest ja hõõrusin ohates silmi. Kõik viimaste minutite sündmustele eelnev on aga fenomenaalne. Jälgisin huvi ja põnevusega kolme üksteist tasapisi tundma õppiva võõra elu klaustrofoobiat äratavas punkris, imestades Michelle'iga ühes, kas viimnepäev ongi saabunud nagu näib ja kui turvaline on kurjakuulutava Howardi seltsis viibida.
"Cloverfieldi tee 10" on praegu Eesti kinodes.
