ARVUSTUS: "Kung Fu Panda 3"
Animafilmide tootjatel nagu DreamWorks ja Pixar on vastik harjumus oma megahittidele järgesid vorpida. Woody ja tema sõbrad on mulle kallid, aga arvestades, kui kaunis oli hüvastijätt ulakate leludega "Toy Story 3" lõpus, tundub veel ühe jao tegemine alatu ideena. Ühtlasi ilmub sel suvel viies osa "Ice Age'i" seerias.
Allikas: Ralfinurk.ee
Tõesti, kas äkki aitab juba Scratist? Praeguseks võib öelda, et miski ei pakuks mulle rohkem naudingut karjuva närilise orki tõmbamisest, ära grillimisest ning maheda kastmega selle vähese liha ära söömisest, mis tal luude peal on. Niisiis polnud ma esialgu kindel, kas oli mõtet saata veel ühele seiklusele korpulentne kung fu meister Po, üks popimaid DreamWorks Animationi loodud tegelasi, aga nagu Shifu talle tähelepanelikult ütleb: "There is always something more to learn."
"Kung Fu Panda" teeb vähemasti väljapaistvaks tõsiasi, et tegemist ainsa menuka kaasaegse animafilmide seeriaga, mis leiab inspiratsiooni hiina kultuurist, ja lastele ilmselgelt meeldib selle keskmes olev kohmakavõitu pelmeene nosida armastav draakonisõdalasest panda. Viimast ootab "Kung Fu Panda 3's" ees kohtumine enda isaga, kes suudab kinni pista veelgi rohkem pelmeene kui Po, ning võitlus võimsaima vastasega seni — igale kung fu meistrile mõnuga malakat andva kindral Kaiga. Kui seni oleme kaasa elada saanud üheleainsale pandale, siis kolmandast jaost leiab neid terve trobikonna, kuna Po rändab isaga koos erilisse pandade külla. Üha tugevamaks muutuva Kai alistamiseks on Po'l nimelt tarvis õppida, kes ta täpselt on, ja esmakordselt liigikaaslastega aega veetmine on selleks parim viis.
Kuigi Po on jätkuvalt liiga lapsemeelne tegelane, et minu südant võita (ja talle hääle andev Jack Black pole mu silmis oluliselt naljakam kui tsunami või lennuõnnetus), on "Kung Fu Panda 3" stiilselt animeeritud järg, millel jutustada turvaline, ent meeldivalt paatoslik ja optimistlik lugu eneseületusest. Järjena igatpidi standardne ja sugugi mitte nii humoorikas kui olla üritab, kuid poolteist tundi võib paksu panda koduks olevas erksavärvilises maagilises maailmas ju veeta...
Paar märgatavat probleemi antud lool aga on. Esiteks: hirmsate hävitusplaanidega Kai osutus üsnagi mittemidagiütlevaks kurikaelaks, keda nähes ei mõelnud ma niivõrd tegelase ohtlikkusele, kuivõrd tema perverssevõitu välimusele — niisuguseid raskelt hingavaid rammukaid kaake, kellel lohisevad järel ketid ja peas pirakate sarvedega kiiver, võib kindlasti kohata mõnes veidras saksa pornokas. Puudu on ainult ninarõngas! Kui tegemist poleks lastefilmiga, kartnuks ma päris ausalt vaatamise ajal, et ta võib kakelungide jooksul püüda vastaseid oma kiiskavate mõõkadega (või sarvedega...) anaalselt karistada. Temasuguseid kibestunud võimujanulisi löömavendi justkui nähtud küll ja küll ning terve filmi vältel ma lihtsalt ootasin, et Kai jõuaks Po'ni ja viimane talle korralikult tuutusse annaks.
Teiseks: Po ja tema papsi suhe jätab külmaks. Nad on äravahetamiseni sarnased kujud ja selgelt hoolivad teineteisest, kuigi ei kipu seda kogu aeg välja näitama, aga paljud emotsionaalsed hetked (nagu nende esimene kohtumine) südant õige palju ei puuduta. See dünaamika on iseenesest huvitav, et isal on siin poja käest rohkemgi õppida kui pojal isa käest, kuid nad neist jääb rohkem mulje kui niisama pulli pärast mesti löönud semudest kui lähisugulastest. Värvikirev ja energiline antud seiklus mõistagi on ning võitlusstseenid mänguliselt teostatud, kuid uued tegelaskujud võiks unikaalsemad olla. Ühe panda asemel on seekord saja ringis, so what. Kuigi mõned sisu puudutavad ideed nagu Po kokku viimine tema pärisisaga pole kõige põnevamalt realiseeritud, pakub "Kung Fu Panda 3" head kerget meelelahutust, ja nagu DreamWorksi animafilmide puhul ikka, on see tipptasemeliselt animeeritud.
Tegemist muuseas esimese Hollywoodi animafilmiga üldse, mis valminud USA-Hiina koostööna — tootmine toimus osaliselt Shanghais.
"Kung Fu Panda 3" on hetkel Eesti kinodes.
