ARVUSTUS: "Mets"
Allikas: Rassuhorror.blogspot.com.ee
Lisaks sellele, et õudusfaktor, mis võiks ju iseenesest sellise filmi puhul ainsa päästjana funktsioneerida, on sedapuhku täielik null, ei moodusta normaalset tervikut ka teose sisuline pool, mis lonkab oluliselt tugevamini kui Natalie Dormeri kehastatud Jess pärast mitme meetri sügavusse auku kukkumist.
Kui keegi mõne aasta pärast üldse "The Forestit" mäletama peaks, meenutataks seda kindlasti vaid kui üht keskpärast õudukat, kuhu sattunud juhuslikult mängima maailma mõõtu staar Natalie Dormer. Ausalt öeldes kehtib see juba praegugi, kuna vaevalt seesugune teos üldse ilma Dormeri osaluseta kinodesse jõudnud oleks, raha teenimisest rääkimata. Kahjuks pole sel korral isegi Dormeri sõnulseletamatust sarmist suurt abi, kuna puhtalt ebainimlik ilu ei ole millegi niivõrd ordinaarse puhul filmi edasi kandmiseks piisav jõud.
Filmi sisuline ja teostuslik külg käivad tegelikult veidral moel käsikäes: mõlemat võib tingimisi kirjeldada sihitu hulkumisena. Tegelikult ei oskagi päris täpselt öelda, miks "Mets" siis lõppude lõpuks ikkagi nii mõttetult välja on kukkunud ning kelle arvele süü täpsemalt kuulub. Osaliselt on probleem kindlasti selles, et jaapaniteemalisi USA õudukaid sai juba aastaid tagasi toodetud kõrini, nii et 2016. aastal mõjub järjekordne lisandus mõnes mõttes lausa kohatuna, eriti kuna niinimetatud J-horror'i laine (mida paljud õudukafännid põhjusega südamest vihkavad) nüüd ammugi unustusse vajunud on. Samas jõuab vaid paari kuu pärast kinodesse "Rings", järg minu põlvkonna kuulsaimale õudusfilmile, mis samuti nimetatud alamžanri piiridesse mahub, nii et võib-olla lootis "The Forest" selle pealt mingil moel kasu lõigata.
Kuigi ma "Metsa" kellelegi küll otseselt soovitama ei kipu, on see film piisavalt põgus, et mitte oma kestusaja vältel eriti suuri kahjustusi tekitada, nii et miks mitte ta soodsa võimaluse korral ära vaadata, eriti kuna tegu on Dormeri esimese peaosaga. Võimalik muidugi, et film paistab niivõrd lühikesena ainult seetõttu, et lugu jääb võrdlemisi poolikuks ega jõua rahuldava kulminatsioonini – seega kaob mingigi huvitavama sisuliini ootuses ajataju ära mitte üksnes Jessil, vaid ka vaatajal. Igatahes pole lõpptulemus otseselt katastroofiline, olgugi et see õudusfilmina midagi uut pakkuda ei suuda. Enesetapumõtteid tekitab seekordne metsaskäik õnneks ainult tegelastele, mitte kinopublikule.
