"1998. aasta augustis helistas mulle Mait Agu ja küsis: „Maire, kas sa Ülle Ullat tunned?” Vastasin, et isiklikult ei tunne. „Oi, ma tahan teid kindlasti tuttavaks teha!” kilkas seepeale Mait. Määrasime tutvumispäevaks 1. septembri ja kuna nad olid mõlemad ka tantsupedagoogid, ostsin neile lilled ja jäin Maitu ootama kokku- lepitud kohas, Ülle Ulla kortermaja välisukse juures," rääkis Maire ja lisas, et ootas tükimat aega ning jõudis juba tantsumehe peale solvudagi, et too välja ei ilmunud.

"Kell oli seitsme paiku õhtul, päike veel paistis, valisin Maidu telefoninumbri, aga tema telefon oli välja lülitatud. Jõudsin solvuda mehe peale, kes kutsus mind veetma õhtut erakordse inimesega ja ma ei saanud isegi selle inimese uksest sisse! Koju jõudes avasin raadio ja kuulsin, et Mait Agu on liiklusõnnetuses hukkunud. Seepeale otsisin sõna otseses mõttes maa alt välja Ülle Ulla telefoninumbri ja helistasin talle. Ülle rääkis, kuidas ta oli valmistanud meile koogi ja kui kuulis juhtunust, ei suutnud seda süüa," kirjeldas Aunaste kohutavat päeva.