ARVUSTUS: "Päevad, mis ajasid segadusse"
Noore Triin Ruumeti esimene täispikk mängufilm "Päevad, mis ajasid segadusse" on stiilne draama, mis lubab anda korraliku nostalgialaksu kõigile, kes 90ndaid mäletavad, sest just sel perioodil toimubki tühikargajatest rullnokkade murede ja rõõmude ümber keerleva loo tegevus.
Allikas: Ralfinurk.ee
Nagu arvata võib, on filmis lugematu hulk nii-öelda meeneid mainitud kümnendist: bemareid kummardavad tegelased kasutavad piipareid, kuulavad kodumaist sülti kassettide pealt ja joovad tuttavlikest helesinistest plekkpurkidest longerot (kuna olin linastusele eelnenud õhtul pudeli Smirnoffi ära lahendanud ja pohmelli põdesin, oli muideks päris piinarikas vaadata neid jobusid hooletult alkoholi kulistamas). Isegi Felixi tomatiketšupi pudelil, mida ühes stseenis silmata võib, on äratundmatu disain ning paaril korral näeb seda pilkavalt naervat peni legendaarses telekamängus Duck Hunt — kes oleks osanud arvata, et millestki sellisest saab sümboli luua?
Loo peategelane Allar kannatab võrdlust "Saturday Night Feveri" Tony Maneroga, olles vanematega pidevalt riius, suutmata nautida juhmakate semude seltskonda ning ihaledes tähendusrikkama elu järele, kuid juhuslik sõprus illegaalse metsaraidega tegeleva päti Juuliusega ning selle tulemusena ohtliku Pontu-nimelise tüübi huviorbiiti sattumine võib tähendada, et elu üheks suureks peoks pidava nudipea jaoks võivad segadusse ajavad päevad peagi loetud olla. Mis filmi ligitõmbavaks teeb, on selles domineeriv tume energia. Tegemist on läbini huumorivaese ja pealetükkivalt atmosfäärilise draamaga, kus isegi Juuliuse bemarit filmitud nii, nagu see oleks ükssarvik. Suure osa oma maagiast võlgneb "Päevad, mis ajasid segadusse" fenomenaalsele operaatoritööle — filmis lugematul hulgal lummavaid kaadreid, mis ühes vapustava heliga teevad Allari odüsseiast koloriitse ja sageli kummastava kahetunnise fever dreami. Scape saalis vaadates jooksid peategelaste poriste kärude möirged läbi mu luude nagu äikesetabamus!
Ilmekas pildikeel ja andekad näitlejad filmi suuresti päästavadki, sest süžeeliselt ei ole eksistentsiaalset kriisi läbi elava Allari ja tema kamraadide igapäevastele toimetustele keskenduv "Päevad, mis ajasid segadusse" just kõige selgepiirilisem ega haara seetõttu. Ma ei hakka tegema loogilist nalja, et tüütult pikk "Päevad, mis ajasid segadusse" on linateos, mis ajab segadusse, aga kerget nõutust tekitas napp stoori küll, eriti kui filmi lõppedes äratundmisele jõudsin, et sain lihtsalt osa ühe tulevase sinikrae eneseleidmisest ohtralt ropendavate ainuraksete seltsis — tegelaste probleemid-tunded lihtsalt ei resoneerunud minuga kuidagi ega joonistunud justkui kõige selgemalt väljagi. Eriti väheütlevad on Allari pruta ja mainitud Pontu, keda kehastav Taavi Eelmaa esineb oma tuntud headuses (midagi meelitavalt vampiirilikku on selle näitleja juures), aga väga sotti ma salakavalast dressides härjapõlvlasest ei saanud.
Olemuselt on film nagu Linklateri esimesed (juba ingliskeelne pealkiri kõlab nagu "Dazed and Confused"!), aga sellest puuduvad elulisus ja terasus, mis teinud nõnda mälestusväärseks Linklateri varase loomingu. Igavusse surra ei lasknud mul aga enesekindel režiitöö — kui Allar vahepeal fantaseerima kukub, kuidas üks tibi tal keset metsa käed teibiga kinni seob, teda põrutama hakkab ja üks puu suguakti käigus järsku langeb, ähvardades nad mõlemad laiaks litsuda nagu longero purgi, sain aru, et Ruumet ei pelga pisut eksperimenteerida ja just sellised lahendused muidu üksluiselt kulgeva filmi nõiduslikuks tegidki. Nautisin kokkuvõttes, aga puhtalt tänu ekspressiivsele teostusele ja teatavale nostalgiale, mida äratasid nt 90ndate seepide või Duck Hunti nägemine.
