ARVUSTUS: HÕFF 2016 - "Kutse"
Allikas: Ralfinurk.ee
"Kutse" ("The Invitation") on minimalistlik dialoogipõhine thriller, mille režissööri Karyn Kusama osad filmid justkui vähem tunnustust pälvinud, kui väärivad ("Jennifer's Body't" pean väikeseks pärliks). Antud teos suudab kindlasti intrigeerida mitte ainult õudusžanri, vaid ka kõiki Ameerika sõltumatu kino fänne. Olles isiklikult mõlemat, jälgisin filmi suure huviga, nautides nii maitsekat orgaanilist teostust kui peenelt salalikku lugu, mis järk-järgult kõhedamaks muutub.
Sündmustik algab Willi-nimelise noormehe ja tema pruta sõitmisega Willi eksnaise Edeni juurde, sest viimane kutsunud nad uhkele seltskondlikule õhtusöögile. Kohale jõudnud, tärkab Willis ruttu hirmutunne, sest Edeni uus abikaasa David ning tema kamraadid osutuvad sedavõrd kummaliseks, et üks peokülalistest kutsub neid "mansonlikuks". Üks sõber ütleb aga kartlikule Willile kohe: "Yeah, they're a little weird, but this is L.A.. They're harmless." Nagu külalistele ühe ehmatava koduvideo näitamisest veel vähe oleks, soovib David kaasata kohalviibijad kahtlasevõitu rollimängudesse, kui tema kallis vein jõudnud nad kergelt koketseks muuta. Willi, kes ennast kuidagi turvaliselt tunda ei suuda, närib muudkui aimdus, et midagi on tõsiselt viltu.
Eranditult asjalike osatäitjate seast on väljapaistev asendamatu John Carroll Lynch, kes tõestas juba "Zodiac'is", et oskab olla subtiilselt hirmuäratav, ja teeb sedasama "Kutses". Talle on siin antud pikk eleegiline monoloog, mis mõjub väga kummituslikult, sest näitlejal nii omapäraselt madal hääletämber ning ta esitab seda rõhutatud passiivsusega hämaras elutoas hiirvaiksele seltskonnale.
Kogu film tõtt-öelda müstiliselt passiivne ja rahulik. Nõnda rahulik, et teatud hetkedel arvad end tegelaste hingetõmbeid kuulvat. "Kutse" jumaldab ebamugavaid pahaendelisi vaikusi, justkui ei viibiks tegelased hubases Los Angelese eramajas, vaid kalmistul, ja sel põhjusel film nii fincherlikult intensiivne ongi. Kujutan ette, et kui see HÕFFil linastub, ei kostu saaliski seansi käigus ainsat piiksu. Sarnaste hiljutiste filmidena võiks välja tuua Patrick Brice'i "The Overnighti" või oluliselt eksperimentaalsema "Coherence'i", ent kumbki pole sama efektne. Napp, aga meisterlikult tehtud sõltumatu film, mille peale mõneks ajaks mõtlema jääb.
