SAJANDI KURBHETK: Loe Sultan Suleimani traagilist monoloogi pärast poegade surma: Oo, Allah, kas see kannatus ükskord ka lõpeb?

Pühapäevaõhtuses Eesti televaatajate lemmikseriaalis "Sajandi armastus" on käes verised ja kurvad ajad, kus troonipärijaid langeb nagu loogu. Ühe oma poja hukata lasknud ning teise südamevalule kaotanud sultan Suleiman oli eilses osas leinast nii murtud, et lukustas end 40 päevaks üksindusse. Loe tema pisarateni liigutavat monoloogi ja meenuta videost traagilisi hetki.

Ma surin kivina ja tõusin taas rohuliblena.
Surin rohuna ja ärkasin ellu loomana.
Ma surin loomana
ja sündisin inimesena - miks ma peaks siis surma kartma?
Ma astun veel sammu ja tõusen inglina.
Suren taas ja minust saab see, mida mõte ei suuda
endale ettegi kujutada - ma saan Temaks!
Inimesed elavad kui unes,
ärkamine saabub neile vaid surmatunnil.

Ma pean surema!
Ma ärkasin unest. Ma surin!

Oo, Allah, kas need piinad, see mure ja kannatus ükskord
ka lõppeb?

Kas valu üldse kunagi vaibub?

Või jääb see muutumatult mu südant
igavesti piinama?

Jäta maha see tühine maailm ja tõuse kõrgele taevasse!
Su hing rõõmustab teises ilmas.
Mine juubeldades edasi!
Sa lahkusid sellest ilmast kurjana, patuleekides põledes -
rõõmusta, nüüd jõuad sa lunastuse majja.
Alusta seal uut elu.
Oo hing! Keha, milles sa elasid siin ilmas on surnud.
See on kadunud ja las läheb. Jäta see keha.
Mine tagasi oma looja juurde -
sind ei piira enam su keha.
Saa iseendaks, vaba hingena!

Kui surm on su uksele koputanud,
kui sa oled närtsinud kui sügisene lilleke, ära kurvasta!
Sa ärkad erepunaste tulpide keskel imekaunis aias.

Jätsid jumalaga sõprade ja kaaslastega,
jäid üksi.

Ära kurvasta! Hoia end jumala ligi.
Sa ei joo enam vett, ei söö leiba -
saad ise hingetoiduks.
Annad jõudu hingedele, kes elavad Jumala südames.