Alustaks seekord ennustusega. Paremat näitlejatööd kui Lauren Ashley Carter Kullakesena seekordsel HÕFF-il linastuvatest filmidest ei leia. Neiu tundubki oma kutsumuse just õudusfilmižanris leidnud olevat ("The Woman" (2011) ilmselt kõige tuntum saavutus) ja žanr on sellest kindlasti võitnud.
Kullakeses kehastab ta noort tütarlast, kelle jõukamat sorti daam palkab oma majapidamisel silma peal hoidma. Omapäi jäetuna leiab Kullake sahtlist tagurpidi ristiga kaelakee ja algab muundumine Peast Päris Sassis Kullakeseks.

Lavastaja ise viitab esimese hooga "Repulsionile" (1965) kui inspiratsiooniallkale. Minul lõi esimese seose Billy "näitan kohe alguses ära kuidas film lõppeb" Wilderiga ["Sunset Blvd" (1950) ja "Double Indemnity" (1944)]. Väga kõlavad võrdlused igatepidi. Ja ega halvemaks ei lähe. Lavastaja ja arvustaja viitavad veel "Shiningule" (1980). Lauren Ashley Carteri suurtesse silmadesse vaadates ei saa mööda võrdlusest Norman Batesiga, lukustatud tuba viitaks natuke nagu Sinihabemele, satanismi teema paneb Rosemary peale mõtlema.

Haapsalu Õudus- ja Fantaasiafilmide Festival

Hea küll, sellise filmi tegemine, mis meenutab ühte, teist ja kolmandat ei tohikski ju väga raske olla. Vaatad pundi vanu filme ära ja väntadki midagi sarnast valmis. "Darlingu" võlusõna on siinkohal stiilsus. Ja Lauren Ashley Carter. Lugu ise on küll klassikalisele õudusfilmile kohaselt kleenuke, aga üles võetud silmale nauditavalt. Boonusena on lavastaja ise väga täpselt ära tabanud, et kunstlikult pole mõtet filmi pikkusesse venitada ja saadab õigel ajal politseinikud ukse taha kobistama.

Toonilt hoopis teine tera kui "Cat Sick Blues", linastub ka muidugi põhiprogrammis. Ning ühe väga varajase ja meelevaldse üldistuse saab praeguse kahe nähtud filmi pealt veel teha - olen juba praeguseks näinud rohkem naljavabu filme, kui mõnel varasemal, veidi Haapsalu Õudussugemetega Komöödiafilmide Festivali tunnet tekitanud aastal. Olen rahul.

Külasta ka festivali kodulehekülge ja vaata kava SIIT.