ARVUSTUS: "Häving"

Lein – emotsioon, millel puudub üks ja ratsionaalne väljund, lahendus, lõpp. Kuidas edasi elada teadmisega, et sa ei näe enam kunagi endale kallist inimest?

"Hävingu" ("Demolition") peategelane Davis (Jake Gyllenhaal) jääb esialgu justkui sellest emotsioonist puutumata – sest tegelikult ta ju ei armastanudki oma abikaasat nii väga; või siis hoopiski üks leina faasidest – eitus, ja eituses on suhteliselt turvaline elada. Meie peategelane jätkab oma elu nii nagu see oli enne fataalset õnnetust – töö, töö, töö – sest tema ju jäi ellu. Kahjuks, aga ei saa me alati kontrollida seda, mida me väga sügaval sisemas tunneme – kaotust, kurbust, üksildust, igatsust. Ja kui kõik need emotsioonid meie peategelase peas kokku jooksevad – siis ilmselgelt saab sellele järgneda vaid üks suur plahvatus, ning Davis hakkab oma elu ja kõike selle umber, sõna otseses mõttes hävitama. Füüsilne valu peidab vaimse ja nii saab eituses edasi elada.

Filmi süžee sammub mõnusas ja kaasahaaravas rütmis, ning vaataja haaratakse peategelase leinaga leppimise maailma samm-sammu haaval, nii nagu päriseluski, kuid keskendudes rohkem lõhkumisele-hävitamisele-lahtilammutamisele – justkui otsides asjade seest põhjuseid, miks nii raske on…

Oleks vaid päriselus ka nii, et meie kõige süngematel hetkedel saabub imeline päästerõngas, mis tirib meid kurbusest välja, nagu tegi seda Karen (Naomi Watts), kes "kohtus" peategelasega läbi kaebekirjade, mille mees kirjutas kommiautomaadi kohta, kui masin ei andnud automaadist kätte kommipakki.

Stilistiliselt kenasti lahendatud võte – läbi kaebekirjade paljastub meile peategelase sisemaailm, mida ta nii paaniliselt üritab peita ning mille eest ta nii kiivalt põgeneb. Ka draamat jagub küllaga – haavale soola raputades rappub kogu elu – kuniks kibedus üle läheb ja saabub ka leppimine. Läbitud tee lõpus on silt – THE END, kõik saab läbi, kaasa arvatud leinaaeg. Live another day! – mis muud.

"Häving" on praegu Eesti kinodes.