Raul Ukareda: Slavka andis siinsetele veidi “maavillastele” muusikutele lootust, et meiegi võime sovieedi alaväärsuskompleksist välja rabeleda!
Cool nagu Keith Richards
“Minu jaoks oli ta kõige olulisem muusik üldse, tõeline iidol — ta oli täiesti teistsugune. Ta polnud mingi ülbe virtuoos, kes mängib sekundis kõige rohkem noote, vaid ta mängis nii coolilt, et kõigil jäid suud ammuli,” kirjeldab Ukareda ning tõdeb poolnaljatamisi, et Kobrini 1990.aastal Kanadasse kolimine võis olla põhjuseks, miks tema sai kitarristina üldse võimaluse Eesti muusikamaastikul silma paista. “Slavka oli fantastiline — ta ilmus kuskilt Venemaa avarustest ootamatult välja ja mängis täpselt nii nagu Ameerikas mängitakse, täiesti õigesti! See andis lootust ka ülejäänud siinsetele veidi “maavillastele” muusikutele, et meiegi võime sovieedi alaväärsuskompleksist välja rabeleda. Ta ei proovinud üle oma varju hüpata, ei mänginud alati 100% õigeid noote, ta oli nagu Keith Richards. Teisisõnu, kõiki neid asju, mida ta tegi, oli suhteliselt lihtne ka ise ära õppida, aga järele teha oli ikkagi võimatu. Ja muidugi, lisaks sellele oli ta ülimusikaalne vend — mängis ka basskitarri ja klahvpille väga hästi,” räägib Ukareda.
Legendaarse punase kitarri lugu
“Kuigi meie tutvumine toimus põgusalt juba 90ndate keskel, olid need asjaajamised alati pigem töised. Lähedasteks sõpradeks saime alles 2008.–2009. aasta paiku, kui ma teda Compromise Blue 20. juubeliga seoses Haapsalusse hakkasin keelitama,” meenutab Ukareda. Kuna Slavka polnud algul aga Rauli ettepanekuga nõus ning hiljem oli taskukohaste lennupiletite muretsemiseks juba liiga hilja, jäi kitarristil toona Compromise’i 20.juubelile tulemata. Muusikapisik oli nii tugevasti hinge istutatud, et ta tuli Eestisse sellele järgneval aastal. “Võib vist öelda, et sellest käigust alates hakkaski ta uuesti pilli mängima,” arvab Ukareda. “Enne seda oli tal vähemalt 10-15 aasta pikkune paus. Ta ütles mulle alguses koguni, et ma üldse ära unustaks, et tema jälle mängima hakkab. Tal polnud isegi kitarri enam, see legendaarne punane stratt (pildil, Fender Stratocasteri koopia firmalt Vintage toim.) oli poja kätte Kanadasse jäänud."
"Kui ta pilli lõpuks jälle enda kätte sai ja Eestisse tõi, oli see täiesti rusudeks. Ta lootis samas ikkagi, et saab sellega mängida, aga päev enne esinemist lagunes pill täiesti koost lahti. Paraku oli Slavka selline huvitav vend kah, kes mängis väga omamoodi set upiga, hästi madalal asuvate ja peenikeste keeltega. Nii et kui ta oma pilliga mängida ei saanud ja ma talle enda oma andsin, oli sellel muidugi kõik teistmoodi ja nii ta tookord läks… Aga ära minnes jättis ta pilli minu kätte ja lasin selle korda teha. Ja pärast mängis ta siin olles kogu aeg ainult sellega. Vahepeal oli pill minu käes, vahepeal Ain Kalme käes (Compromise Blue bassimängija toim.). Nüüd on Mati juures (Muusik Seifi klahvimängija, Anne Veski vend toim.)," loetleb Raul.
Ärisoon vs pillimäng. Kumb võitis?
Nagu paljudest intervjuudest on välja tulnud, kinnitab ka Ukareda, et Slavka elu Kanadas ei kulgenud sugugi nii libedalt, kui muusik algul lootis. “Elu oli raske ja eks ta algul pabistas ka väga. Mängida tuli ju suvaliste koosseisudega tundmatut kava. Ta läks suure tuhinaga, et saada "päris pillimeeste" maailma ja sinna ta tegelikult ka sai, aga eks nende asjadega ole nii, et kõik muutub rutiiniks. Ta ei pääsenud kunagi sellisesse bändi, mis oleks staadionikontserte andnud ja uhketes hotellides peatunud. Ta oli tavaline tuurimuusik, kes sõitis bussiga mööda suurt Kanadat. Ta teenis seal raha küll korralikult, aga see kõik tuli nii raskelt ja kuna Slavkal oli tegelikult ka ärisoont, siis ta leidis, et lihtsam on teistmoodi raha teenida. Siis läks ta juba Costa Ricasse ja seal oma kinnisvara ja poeäridega tegeledes ei mõelnudki enam pillimängule,” võtab Ukareda Slavka elukäigu kokku.
Kui Jaak Ahelik paljastas Publikule antud intervjuus (loe SIIT), et Slavka unistas Eestisse naasmisest, siis Ukareda sõnul oligi ta juba 90ndate lõpus tegelikult ühe jalaga siin tagasi, ent asjad ei läinud taas nii nagu mees oli lootnud. “Ta nägi, et ega siin teda keegi eriti ei oota. Muidugi polnud kellelgi midagi selle vastu, et ta tagasi tuli, aga kõik olid oma eluga juba edasi läinud ega saanud enam temaga nii palju tegeleda, kui ta oleks tahtnud. Ja eks siinne musabisness osutus ka raskemaks, kui talle distantsilt oli tundunud," meenutab Ukareda. "Muide, tema Kanadasse jäämine ei käinud sugugi nii päevapealt, nagu levinud arvamus väidab. Neile (ansambel Ultima Thule toim.) tehti tegelikult ettepanek, et nad kõik sinna jääks, aga Slavka oli ainus, kes sellest vedu võttis…,” sõnab ta.
Slavka Kobrini mälestusõhtu toimub 3.mail kell 19.00 Scotland Yardis.
