Ultima Thule andis Slavka surmapäeval kontserdi! Raul Vaigla: võis olla, et "Lennelda priiks" kõlas just sel ajal, kui ta oli läinud...
Nii maitsekas, hea soundiga…ja venelane!
“Mulle meenub, et nägin ja kuulsin teda esimest korda 1985.aastal, kui olin just läinud Jaak Joala saatebändi Lainerisse, kus Slavka oli juba ees,” teeb Vaigla oma meenutustega algust. “Mind hämmastas eeskätt see, kui maitsekalt ja hea soundiga mängib üks venelane. Olin neid kitarriste näinud ja kuulnud küll ning nad olid küll head omamoodi, aga sellist maitsekust kohtas harva. Slavka puhul oli ühesõnaga minu esimeseks reaktsiooniks “vau, nii hea kitarrimängija on olemas!” Ja muidugi ei mõtle ma seda kuidagi mingi rahvuse vastaselt,” täpsustab ta naerdes.
"Inimesena meenub mulle tema vahetu ja mõnus olek, temaga oli kerge koos olla. Tal oli hea huumorisoon, ta oskas visata nalja nii enda kui ka teiste üle, aga alati heatahtlikult. Ta oli omamoodi ka meie bändi Nossov (kõnekäänd kirjeldamaks ärimeest, kes tegeleb kõigega toim.). Näiteks kui me käisime Joalaga reiside peal, siis Slavka korjas meie välismaa asjadelt alati firmasildid endale. Ta abikaasa oli nimelt hea õmbleja, kes õmbles siis nii-öelda valeteksapükstele ja muudele riietele õiged sildid sisse ja siis Slavka realiseeris need edukalt õige kauba pähe,” toob Vaigla välja Slavka lõbusama külje.
Terve Ultima Thulega Kanadasse? Jah, tõesti!
Mitmed muusikud (ka Publikule intervjuu andnud kitarrist Raul Ukareda ja trummar Jaak Ahelik toim.) on väitnud, et 1990. aastal, mil Kobrin keset Ultima Thule tuuri Kanadasse jäi, tehti ettepanek tegelikult kõigile Thule liikmetele ning Vaigla ei lükka väidet sugugi tormiselt ümber. “Meile tehti tõesti ettepanek sinna jääda ja hakata plaati tegema, sest sel ajal oli perestroika sõna päris kõva, meil läks seal hästi, aga me ei kasutanud seda ära. Slavka oli ainuke, kes võimalusest kinni haaras, see sõit mõjutas teda ikka päris palju. Aga päriselt seda meile kõigile vist ikka ei pakutud…,” on ta siiski kahtleval seisukohal. “Ei saa salata, et sinna elama jäämise mõte käis enne Kanadasse minekut ka endal peast läbi ja me polnud päris kindlad, kas me tuleme sealt reisilt tagasi või mitte. Aga kui sa oled ikka tükk aega ära, siis tuleb koduigatsus peale ja tagasi tulla oli tore!"
Seda tunnistab Vaigla aga küll, et Slavka lahkumine mõjutas bändi kõvasti, eriti veel, kuna pärast teda läks Kanadasse ka Peeter Jõgioja, mistõttu jäi Ultima Thulesse vaid kaks liiget. “Me jäime Rihoga kahekesi ja bändi tegemise koha pealt tekkis väike seisuperiood — mõtlesime, mis võiks saada edasi Ultima Thulest ja kes võiksid olla need uued liikmed?" meenutab Vaigla. “Kindlasti jättis Slavka periood Thulesse oma muusikalise pärandi — lood nagu “Kassitapp”, “Lennelda priiks” on Ultima Thule kõige kuulsamad lood. “Ilmarine ja Dvigatel” ning “Tuvijäljed tuulepluusil” on samuti inimeste seas alati nõutud. Slavka muusikaline pärand on Eesti rokkmuusikas suhteliselt tähtsal kohal. Näiteks tema kitarrisoolo loos “Lennelda priiks“ on minu arvates kindlasti Eesti top kümnes, kui mitte esimese viie seas. See on absoluutselt legendaarne!“ on ta kindlal arvamusel. Ent väiteid nagu oleks särava kitarristi lahkumine pannud Riho Sibulat hoolsamalt kitarrimängu õppima, Vaigla kinnitama ei kipu.
Lendleski priiks...
Viimasel ajal suhtlesid muusikud omavahel harvemini— siis, kui Kobrin Eestis käis. Ning mõnikord jagati mõtteid ka meili teel. “Ta andis alati tagasisidet minu lugude kohta, eriti Mariega (tütar Marie M.Vaigla, ansambli Frankie Animal solist toim.) koos tehtud paladele," Viimaseks kohtumiseks endise bändikaaslasega peab Vaigla tõenäoliselt paari suve tagust aega, kui Slavka taas Tallinnas käimas oli. “Kui sa saad inimesega kokku, ega siis ju kunagi ei mõtle, et see võib jääda viimaseks, seetõttu ma ei mäleta, miks ta siin käis,” sõnab Vaigla mõtlikult. “See oli lihtsalt kokkusaamine ja ma ei usu isegi, et me oleks koos mänginud sel ajal. Viimane suhtlus sõnumi teel oli aga kindlasti siis, kui mul tuli oma plaat välja. Ta andis loo “Guide Me Home” kohta hästi positiivse tagasiside. Ta oli Mariest väga vaimustatud ja ikka on ju tore kuulda, kui keegi kiidab tütart!” meenutas ta.
Slavka lahkumisega seoses on Vaiglal aga rääkida lugu, millest võib kergesti kujuneda üks selliseid legende, mida muusikamaailmas ikka armastatakse suust-suhu pärandada — ööl vastu laupäev ehk siis, kui Slavka suri, esines Ultima Thule parajasti Rock Café laval. “Me just tegelikult Rihoga arutasime, et võis olla täitsa nii, et me sel ajal mängisime lugu “Lennelda priiks” ja pühendasime selle Andrus Vahule (eelmisel esmaspäeval lahkunud endine Ruja trummar toim.). Andrus oli ka meie hea kolleeg. Me ei teadnud, mis Slavkaga tol hetkel juhtunud oli ja ma ei tea, kas tõesti võis midagi nii tähendusrikast olla, aga nii need asjad omavahel kuidagi seotud olid, et “Lennelda priiks” kõlas just sel ajal, kui Slavka oli ära läinud,” jääb Vaigla mõttesse.
