REPORTAAŽ: Nahktagist ja tossudest hoolimata jättis meie president soomlase võrdlemisi külmaks — teati vaid nime, tegemistest mitte eriti
Neljapäeva õhtul astus Eesti president Toomas Hendrik Ilves soomlaste palge ette, et esitleda oma heategevuslikku albumit “Teenage wasteland — 16 Early Fave Raves Of The President”. Ennustada võis edukat õhtut, kuna tohutu publikuhuvi tõttu oli üritus algselt plaanitud baarist nimega Siltanen hoopis suuremasse kontsertsaali Kaikusse üle toodud. Ent alustame algusest.
Laevalt maha astudes võtsid meid Helsingis vastu hall taevas ja kõledad tuuleiilid, mis eskaleerusid kiirelt paduvihmaks, ent see ei heidutanud ukse taga järjekorras seisnud rahvamassi põrmugi ja saba ulatus kümnetesse meetritesse. Turvameetmed olid Kaikus ranged ning ka sündmust kajastama tulnud press pidi tükk aega vihmas norutama, enne kui tuppa sooja lasti.
Kuigi ajakavas oli Ilvese mängu algusajaks märgitud 20.00, hilines ta oma keikkale ligi kolmveerand tundi. President tundis end soomlastega kohtudes väga mugavalt ning oli valinud riietuseks teksapüksid, nahktagi ja valged Adidase tossud. Publikuga suhtles ta inglise keeles, tervitas neid soome keeles ja viskas naljagi, pajatades lugude vahele nii mõnegi juhtumise, mis parasjagu mängitava looga meelde tuli — Ilves kergitas saladuseloori näiteks oma üürikeselt õpetajakarjäärilt, kui töötas pedagoogina koolis, mille õpilased tema hinnangul liialt palju kanepit suitsetasid. “Ma tutvustasin neile Ramonesi, õpetasin rock’n’roll’i ajalugu ning hiljem kirjutas mulle üks õpilane, et ma muutsin ta elu,” sõnas president.
Olgugi, et Ilves muutis toona vähemalt ühe oma õpilase elu, ei tundunud soomlased tema tegemistest suurt midagi teadvat. “Jah, ma tean küll ta nime ja seda, et ta on Eesti president, aga ega ma eriti rohkem ei tea temast küll,” tunnistas üks kontserti kuulama tulnud noormees. Ka Ilvese poliitiliste tegemistega polnud kohale tulnud inimesed Publikuga peetud vestluste põhjal eriti kursis ning pole ka midagi imestada — soomlaste praegune riigipea Sauli Niinistö on pigem sotsiaalmeedia-kauge ega oska noortes ülemäärast huvi tekitada. “Niinistö küll vahepeal üritas kuidagi lahedam olla, aga ei tulnud välja,” põhjendas üks külastaja asjaolu, miks presidentide puhul kontsertide andmine pigem erakordne nähtus on.
Kui lugusid oli mängitud juba õige mitu, märkas president, et rahva energianivoo on üsna madal ning võttis nende äratamiseks kasutusele riskantse meetodi, aasides oma rahvast: “Te olete nagu eestlased. Tantsige, palun!” Seepeale rahvas küll elavnes, ent mitte ülemäära palju ning tõelisele hipsterkontingendile kohaselt õõtsuti rokirütmidele kaasa valdavalt justkui 90ndatest pärit grungeliku tagasihoidlikkusega.
Kui president oma ametliku plaadimänguga juba peaaegu ühele poole oli saanud, saabus paras hetk korraks pausi pidada ning kogumiku soetanud külalistele autogramme jagada, kuna leigest tantsuhuvist hoolimata oli allkirja soovijate hulk üüratu. Seejärel naasis Ilves puldi taha ning jätkas lemmikpalade mängimist. Teiste siit ilmast lahkunud muusikute loomingu kõrval tuli otseloomulikult esitusele ka Prince ning eelviimase loona lasi Ilves kuuldavale absoluutse maailmaklassika, tõmmates Leslie Gore’i surematu hitiga “It’s my party” peo tõeliselt käima.
Kaiku klubi üliagar turvameeskond tõrjus korduvalt presidendi teelt isegi tema kaaskonna liikmeid ning kui üritus sai läbi, lipsas ta kiirelt läbi rahvamassi klubi tagatubadesse ning oligi läinud. Ajaks, mil president majas ringi liikus, olid klubisse sisse- ja väljapääs tavakülastajale suletud. Pärast peategelase lahkumist valgus kogu eesti keelt kõnelenud kuulajaskond Kaikust tuldud radu mööda oma Helsingi kodudesse tagasi ning pidu jäid edasi pidama uljad soome undergroundlased.
