“Viieaastase poisi emana olin juba jõudnud unustada selle igavese urina, kas ja kuhu võiks lapsi kaasa võtta,” nendib ta ning leiab, et vastus küsimusele, kas peaks väikese lapsega üldse kusagil käima, on eksistentsialistlik — tuleb suuta säilitada oma senist elustiili ka koos uue eluga. “Kuda me muidu neid uusi “päris” eestlasi siia juurde saame?” esitab ta retoorilise küsimuse.

“Pole midagi kurvemat, kui üks pool perest käib ja veedab mõnusasti aega, aga teise päralt on vaid kohad, kus saab kuulda neidsamu südametukseid, mis lõhestavad ka kõige harmoonilisema kooselu,” sõnab ta, täpsustades, et jutt ei käi otseloomulikult laste võtmisest teatrisse, peenesse restorani ega rokk-kontserdile.

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemana
Ükskõiksena
Kurvana
Vihasena