Nutisõltuvus on tagajärg lapse vähesest kaasamisest ühistegevusse
Täna ei võta me luubi alla nutitehnika kasutamist õppetöö teise osana, vaid pigem selle poole, kus suurem osa 45minutilisest koolitunnist ollaksegi omavoliliselt Facebookis, Twitteris, Instagramis, pannakse meeldimisi, jagatakse või lihtsalt suheldakse. Ja mis kõige hullem — õpilane jätkab nutiseadmes olemist ja teistega suhtlust pärast kooli täpselt sama aktiivselt, selle asemel, et päevast päeva siseruumis viibimise asemel jalutada värskes õhus või teha sporti. Tegelikkuses on siin oma roll ka eeskujudel.
Meie vanemad ja vanavanemad on omal ajal pidanud suuresti pingutama füüsilise tööga, sest aeg oli selline. Nad käisid oma vanematega pidevalt käekõrval karjas, metsas marjulgi, aitasid kodutöödega. Tänu sellele on nendes välja kujunenud tööharjumus. Küll aga on vajakajääk selles, et seda tööharjumust pole edasi pärandatud tänasesse põlvkonda. Kogu aeg küll räägitakse, et millegi saavutamiseks on vaja teha tööd, ent last pole kaasatud harjumuse kujundamisse. Tihtipeale seistakse vastamisi olukorraga, kus tänapäeva noor ei tule teoga toime ja see tehakse tema eest ära. Sellega omakorda kinnitame lapsele, et temast pole kasu, ta ei saa nagunii hakkama — aga tuleb lasta vähemasti proovida!
Nutiseadme keelamine tekitab tusatuju
Samm-sammu ja päev-päeva järel väheneb verbaalse suhtluse oskus — ei leita õigeid sõnu vestluse alustamiseks, ei osata teisele vastata ega reageerida, samuti ei julgeta üksteisele otsa vaadata; väheneb meeskonnas töötamise oskus; puudub julgus küsida ja vastata, julgus ennast väljendada; kaob taju reaalse ja ebareaalse vahel.
Tulles tagasi koolitundi, kus nutiseade on tänapäeval parima sõbra tiitli vääriline, võib üsna tihti tekkida olukordi, kus õpilasi keelates muutuvad nad närviliseks, lähevad endast veel rohkem välja, ei allu kuulekusele, solvavad kaasõpilasi kui ka õpetajaid — just selliseid emotsioone võib tekitada nutiseadme keelamine või sootuks äravõtt ainetunni vältel. “Meil paluti mõnda aega tagasi ühes tunnis telefonid ühisesse kohta asetada, algul olid kõik vastu, aga lõpuks viidi need juba ise õpetaja juurde,” tõdes Valga põhikooli 8.a klassi õpilane Kenert Pruli.
Ühtäkki on kõik inimesed ja teod, mis ei lähe kooskõlla õpilaste soovidega, halvad ja nõmedad. Milleks aga täita kogu organism negatiivsuse ja vihaga? Kellele see kasu toob? Tegelik kahjutegur peitub õpilase enda suhtumisel õppetundi ja uue info omastamisse. Kui me ei laseks end vooluga nii lihtsasti kaasa viia, saaksid ka igapäevased “nutisõltuvuses” olijad aru, et nende tegu on väär ega pälvi tähelepanu. “Tunnis telefonide ärakeelamise pluss on see, et siis kuulatakse rohkem õpetajat, on paremad hinded ja tunnid huvitavamad, sest kõik võtavad osa,” leiab Kenert.
Allikas: Valga Põhikooli koolileht Mammut, mai 2016
