ARVUSTUS: "Angry Birds: Kurjad linnud. Film" pakub humoorikat viharavi nii suurtele kui väikestele
Soome edukaima mängustuudio Rovio mobiilimängul põhinev "Angry Birds: Kurjad linnud. Film" on sõna otseses mõttes kurjadest lindudest või täpsemalt öeldes on lugu ühest valesti mõistetud kurjast linnust, kes näitab, et viha ei maksa häbeneda, vaid seda tuleb lihtsalt õigel hetkel headel eesmärkidel ära kasutada.
Filmi peategelane Red (Märt Avandi) on kogu aeg vihane - tal ei ole sõpru, ta ei meeldi mitte kellelegi Tegelikult ei meeldi talle üldse mitte miski. Red ei ela koos teistega lindude saare keskel asuvas külas.Tal sai teistest villand ja kolis külast välja. Tegelikult igatseb ta endale sõpru, seltskonda ja ühtekuuluvustunnet, aga ta ei oska ega taha olla teistmoodi ainult selleks, et sisse sobituda. Pärast ühte järjekordset vihapurset saadetakse ta viharavile, kus tutvub teiste mitte kuhugi sobituvate tegelastega. Nendeks on nobe Tarmo (Ott Sepp) ja püsimatu Pomm (Marko Matvere). Koos üritatakse oma vihaprobleemidest võitu saada, kuid see muutub keeruliseks hetkel, mil lennuvõimetute lindude saaarele saabuvad näiliselt heade kavatsustega sead. Nüüd on Red, Tarmo ja Pomm need, kes peavad kõigile selgeks tegema, et sigadel pole sugugi siirad kavatsused.
"Angry Birds: Kurjad linnud. Film" on täpselt nagu videomäng - tempokas, vali, värviline ja täis õhku loobitavaid ning hävingut tekitavaid linde ja sigu. Arvestades, et "Angry Birdsi" mängude sisu on alati piirdunud vihaste lindude ja sigadega, on huvitav näha, kuidas filmi jaoks loodi siiski mängule truu lugu. Miks nad on vihased? Mida sead neile tegid? Ka need küsimused saavad lõpuks vastused.
"Angry Birdsi" suurim tugevus seisneb filmitegijate oskuses kasutada maksimaalset ära 3D effekte. Olgugi, et siinse filmi linnud ei suuda lennata, on nad väga kiired ja kärmed kiiresti ringi kargama. Selle tulemusel on film täis lausa ehmatavaid kohti, mida suudab võimendada ainult lisadimensionaalsus. Arvestades, et animatsioonifilmide turu liidrid Disney ja Dreamworks on end hästi sisse seadnud, peab siiski tõdema, et Sony ja Rovio koostöö vili on animatsiooni kvaliteedi koha pealt tõesti suurepärane.
Kahju, et filmi sisu on nii tavaline - ebatõenäoline kangelane päästab jälle maailma. Õnneks päästab kuivuse käes kannatava narratiivi suures osas hea tabav huumor, naljakad tegelased ja humoorikad situatsioonid. Oma panuse annavad ka kavalad ja isegi ootamatud peidetud austusavaldused teistele filmidele (lastefilmis on vihje Kubricku õudusfilmile "Hiilgus"). Eesti parimate häälnäitlejate töö on väga loomulik ning eestlaste huumor ei tee ka paha - ühel hetkel laulavad tegelased näiteks Ott Leplandi hitti "Kuula".
Täiskasvanutele suunatud vihjed mitmetele filmidele ning mitmemõttelised naljad peaksid naerutama ka maimukestega kinosid külastavaid vanemaid. Mänguga pole siin otseselt midagi pistmist, aga filmina täiesti kõlbulik naerutaja ja hea meelelahutus. Ei midagi enamat, aga vahel muud vaja polegi.
