Lugu sellest, kuidas loodusteaduste olümpiaadist sai matkaseiklus mägedes

Uudis sellest, et meid oli valitud 2013. aastal Luksembugis toimuv Euroopa Liidu loodusteaduste olümpiaadi (EUSO) Eesti võistkonda tuli mõnevõrra üllatusena ning valmistas suurt heameelt. Olümpiaadi esimees Michael A. Cotter on olümpiaadi peaeesmärkideks sõnastanud loodusteaduste integreerimise ja osalejate omavahelise sotsialiseerumise, vähem tähtsustades võistlusmomenti. Ja nii ka oli: EUSO käigus saime sõpradeks paljude tulevaste teadlastega üle Euroopa ja eelkõige eestlastega omavahel. Ürituselt saime väga positiivse kogemuse, mis tekitas suuremat huvi täppisteadustega tegelemise vastu.

Olümpiaad kestis kokku nädal aega, kaks sellest olid võistluspäevad, kaks päeva läksid saabumisele ja lahkumisele ning ülejäänud päevad veetsime kohalike vaatamisväärsustega tutvudes.
Graafik oli suhteliselt tihe, et vähese aja jooksul jõuaks ikka võimalikult palju teha ja näha. Vaba aega oli igas päevas kõigest paar tundi, mille enamasti kulutasime loomulikult puhkamiseks ja kaardimänguks. Selle lühikese puhkeaja sisse kuulub ka meie kõige meeldejäävam mälestus.
Nimelt mõtlesime eesti meeskonnaga, et koduse toetuse eest tuleks kindlasti ka peredele meeneid viia. Meie meelehärmiks asus kesklinn koos poodidega hotellist veidi eemal ning meile polnud sinna minek ette nähtud. Võtsime siiski nõuks, et peame, maksku mis maksab, jõudma enne ärasõitu ka poodlemas käia.
Kõigepealt oli vaja internetist leida lähim kaubanduskeskus. Saime suuna kätte ja asusime teele. Üllatuseks avastasime, et esimesena oli vaja ületada ligi 100 meetri kõrgune metsaga kaetud mägi. Olles mäe vallutanud, leidsime, et ainuke tee kesklinna viib üle mudase põllu. Peale põllu ületamist ja mõningast ekslemist leidsime kaubanduskeskuse üles. Aega väga palju polnud, sest nagu eelnevalt mainitud, oli graafik üsna tihe ja pidime jõudma töötubadesse.
Šoppamine tehtud, pidime kogu teekonna, nüüd aga pimedas, uuesti läbima. Mäest laskudes libises üks tiimiliige ning oleks olnud üsna keeruline vastutavatele isikutele seletada, kuidas tema püksid mudaseks said.
Loodetud kiire põige poodidesse venis mitme tunni pikkuseks matkaks, mis lõppes pahaste töötubade juhendajatega, sest olime pikemalt hilinenud. Lahkumispäeval rääkisime enda seiklusest ka meeskonna giidile, kes oli üllatunud ja ühtlasi rõõmus, et meiega midagi halba ei juhtunud.
Tänastele gümnaasiumiõpilastele ütleme, et alati on õppetöös neid aineid, mis ei meeldi. Suhtumisega “Ma tahan õppida keemiat ja füüsikat, miks mulle seda kunstiajalugu vaja on?!?” ei jõua kuigi kaugele, sest igal alal on tüütumaid ja ebameeldivamaid aspekte, mis on vaja eriala omandamisel selgeks saada, teame seda omast käest. Nagu laulsid klassikud Ott Sepp ja Märt Avandi - “kannatame ära” – aga võtame sellest enda jaoks maksimumi.

Kui ülikoolis õpitav eriala tervikuna huvi ei paku, siis ei teki seda huvi ilmselt ka edaspidi. Ülikoolis on alati võimalik oma valikuid muuta, lähtuvalt sellest, mida igaüks tunneb – ainult sina ise tead, millised ained sulle rohkem sobivad. Sellest tulebki lähtuda ja võimalikult vähe võtta kuulda teiste soove.

Tartu ülikooli ja Tartu ülikooli teaduskooli korraldatud ning haridus- ja teadusministeeriumi rahastatud Eestis toimunud Euroopa Liidu loodusteaduste olümpiaad oli Eesti koolinoortele võidukas. 23 Euroopa Liidu riigi 48 meeskonna arvestuses võitis kuldmedali Tallinna reaalkooli ja Tartu Miina Härma gümnaasiumi tiim. Hõbemedalid said kaela Tallinna reaalkooli ja Hugo Treffneri gümnaasiumi ühismeeskond ning Miina Härma gümnaasiumi ja Tallinna Inglise kolledži õpilaste tiim.