Saatesõnaks Eurovisiooni kajastusele (lk 40) pean ütlema, et palun mind mitte süüdistada venevihas.Ma armastan venelasi, pärisvenelasi. Tšehhovist Pugatšovani, rääkimata vanadest headest „davaite žit družna“ (multi)filmidest! Ma ise olevat ka loomult pigem vene kui eesti moodi – nende sõnul, kes mind lähemalt tunnevad. Väheke irriteerides lisan, et ma pole kusagil nii lugupeetud ja populaarne olnud kui need kaks aastat, mis ma „lõvikoopas“ Moskvas armee keskmaja restoranis teenisin.
Teisalt: ma jumaldan rootslasi. Lugema õppisin ma enne kooliminekut Astrid Lindgreni raamatutega. Kiusu pärast, kui keegi kodus ei viitsinud enam neid mulle ette lugeda. Ja teismelisena läbisin oma esimesed armumisega klassiõhtud, sound track’iks Rootsi ABBA. Oma elu esimesel Eurovisioonil ajakirjanikuna käisin ka just Stockholmis 2000, Inese kaaskonnas. Mis üks kuusteist aastat loeb…!?
Stockholm pole enam see „süütute muretute mängude linn“, mis ta siis oli. Nüüd sinna saabudes „tervitas“ kohe esimesel metroosõidul laksu all pagulasnoorukite terror. Moslemidisko oma „toruga“ kaasas, laiasid nad mööda vahekäiku. Torkavalt piinlik ja valus oli vaadata, kuidas valged rootsi mehed ja naised üritasid oma „rootsi suursallivuses“ mitte teist nägu teha, vaid pöörasid alistunult oma pilgud vaguniakendest välja…
