Kehalise kasvatuse hindamissüsteem on jabur: õpilased tunnevad hea hinde normi saavutades kurgus veremaitset
Kehalise kasvatuse tund on mingil määral võrreldav teiste õppeainetega, kuid samas on see ka tohutult erinev. Iga noor on oma füüsiliste võimete poolest teatud astmel, mõni kõrgemal ning mõni madalamal. Kui tavaainetes on igal ühel võimalik tööks õppida ning lõpptulemusena samale tasemele jõuda, siis füüsiliste pingutuste korral see kindlasti nii lihtne pole. Paratamatult ei ole võimalik üleöö oma füüsilist võimekust muuta, samas kui matemaatika valemid peale mõningat aega tuupimist siiski meeles püsivad.
Tean omast kogemusest, et nii mõnigi õpilane saab tunnistusele halvema hinde lihtsalt selle pärast, et ta pole kehalises kasvatuses jõudnud teatud tasemeni (mille saavutamine võib olla ka tema füüsilist vormi hinnates täiesti võimatu.) Selline õpilaste üheks massiks surumine võib kehalise kasvatuse tunni õpilastele ebameeldivaks muuta, samas kui tegelikult on see hea võimalus enda energiat 45 minuti jooksul veidike tõsta.
Aga miks sätestatakse kõigile õpilastele kehalise kasvatuse tunnis teatud norm, milleni jõudes on võimalik saada hea hinne? Kuna iga noor on oma füüsilise võimekuse poolest erinev, siis võiks olla ka hindamissüsteem teistsugune: õpilast hinnatakse vastavalt tema individuaalsetele füüsilistele võimetele. Selle jaoks tuleks lihtsalt kooliaasta alguses mõõta ära iga õpilase keskmised tulemused näiteks 60 meetri jooksus, kaugus- ning kõrgushüppes jne. Sellele vastavalt saaks igat õpilast tuleva õppeaasta jooksul individuaalselt hinnata ning arengut jälgida.
Kokkuvõttes muudaks see õpilaste suhtumist kehalise kasvatuse tunni suhtes ning võimaldaks ka hindamissüsteemi õiglasemaks muuta.
Hea noor, anna teada — mida sina kehalise kasvatuse tunni praegusest hindamissüsteemist arvad?
