Kas tema on järgmine meisterkokk?

Markus Pärnal on siht silme ees — noor kokk tahab jõuda tipptasemele ning avada oma restoranid. Tuleviku ametini jõudmise nimel pingutab ta võrdselt koolis ja tööl ning on sellest õppeaastast tubli veerandi praktiseerinud nii Prantsusmaal kui Itaalias.

„Igalt poolt õpid midagi, laiendad oma kulinaarseid piire,“ usub Markus ja teeb panni hoidva käega laiu žeste. „Sul peab lihtsalt kirg olema asja vastu, see on peatähtis. Kui sul kirg on, siis see viib kaugele.“

Veel paar aastat tagasi polnud Markus oma tulevikus sugugi nii kindel. „Mõtlesime emaga, et mis eriala mind välja kannataks ja siis tuli pähe kokandus,“ meenutab Markus, kes enne õpingutega alustamist väga pliidi taga toimetanud polnudki. Esimesest koolipäevast Tartu Kutsehariduskeskuses kasvas veendumus, et valik oli õige. „Siiamaani mulle see väga meeldib — see pinge ja kõik see on võrratu,“ hüüab ta. Kuid selleks, et eriala nautida, tuleb ka tööd teha ning vahel ka oma vigadest õppida.

Ametioskusteni viib pikk tee

„Koolis on eksimine lubatud,“ mõtiskleb Markus. „Sa õpid nendest ja sind aidatakse, saad õpetajatelt alati tuge, et edasi minna,“ usub ta. „Näiteks esimene aasta oli mul vist kõige halvem roog,“ meenutab ta kutsehariduskeskuse kutsevõistlusi. „Olin ennast täis, läksin enam vähem ideega ja arvasin, et ma ei pea harjutama. Siis ma sain ikka korralikult loputada ja mõistsin, et on ikka vaja õppida veidi,“ jutustab ta naerdes. Sel aastal sai Markus teise koha ning ootab juba huviga nii koolisiseseid kui vabariiklikke noorte kokkade kutsevõistlusi. “Kindlasti osalen ja proovin ennast igati arendada, stopp nuppu mul ei ole.“

Plaanid sellega veel ei lõpe. „Mul on näiteks plaanis viiekäiguline õhtusöök korraldada ja enda a ´la carte menüü koostada kooli õpperestorani,“ tutvustab ta uue õppeaasta plaane. „Mul on huvi katsetada ja vaadata, kuhu see viib. Seni kritseldan igasugu ideid ja menüüsid paberile ja vahel teen sõpradele ka süüa. Sõbrad muidugi kiidavad, aga olen ise kritiseerija — minu jaoks pole kunagi kõik ideaalne, alati saab parem olla,“ ütleb Markus.

Ja kui õppida, siis parimatelt. Oma esimeseks eeskujuks peab Markus Tartus Raekoja platsil asuva Caffee Truffee peakokka Sven Pärna. Just sinna sattus Emajõe Toidufestivalil silma jäänud noormees suvel abikokana tööle. „Alguses tegin kõiki abitöid aga seal köögis hakkas asi niivõrd meeldima, et jäin pikemaks vaatama, kuidas midagi tehakse ja välja pannakse. Juba teisel kuul sain abikokast kokaks, võin öelda, et sealt mu karjäär algaski,“ meenutab ta.

Teiseks kokanduslikuks inspiratsiooni allikaks peab Markus Fabriku peakokka. „Silver Saa on väga andekas inimene, kes on mind oma eeskujuga mõjutanud,“ kiidab ta. „Suvel lähen Noa´sse Tõnis Siiguri käe alla ning tahan käia ka Taanis, sest just Põhjamaade köök on see, kust praegu kulinaarseid eeskujusid otsida,“ tutvustab ta oma plaane.

Veerand õppeajast välismaal

Sel õppeaastal jõudis Markus Erasmuse programmi toel õppida Itaalia ja Prantsusmaa restoranide köökides. Itaalias praktiseeris ta viis nädalat mereäärses pererestoranis Riminis, ja sai eriti palju teadmisi-oskusi mereandidest — kaheksajalg, krevetid, sinimerekarbid, mitmesugused kalad. Prantsusmaal oli tema sihtkohaks Carcassonis asuv kulinaariakool ja hotelli Trois Couronnes restoran.

„Kõige parem oli see, et ma sain nädal aega Prantsusmaal koolis käia ja kiire kulinaariaklassika baasi alla. Sealt sain kaasa ka nende kooli „piibli“ — kokaraamatu, kus on üle 1500 lehekülje materjale ja retsepte,“ rääkis ta. Ülejäänud kuu möödus aga restoranis, kus tööpäevad venisid 11 tunni pikkuseks. „Algas hommikul buffeest, siis terve päev ettevalmistusi ja õhtul a´ la carte restorani töö,“ selgitas Markus. Väsimust ei olnud aega tunda, sest kõik oli huvitav. „Kindlasti oli huvitav näha ja kogeda teistsugust toorainet ja valmistusviise,“ jutustas ta. „Näiteks sain puhastada foie gras´d ning valmistada sellest terriini, seda siin ei saaks. Prantsuse köögi juurde kuulub cassoulette, mis on põhimõtteliselt pajaroog kuhu lähevad sisse oad, vorstikesed ja kanakoivad. Veiseliha on Prantsuse köögis popp, kartuleid tegid nad ka huvitavalt — lõikasid silindrid ja küpsetasid koores,“ rääkis Markus oma kogemustest.

„Alati kui sa lähed mujale siis hakkad nägema kastist välja,“ toob Markus välja välispraktika eeliseid. “Tooraine on erinev, sa lähed, näed, nuusutad ja koged palju-palju erinevaid asju. Kui sa näed Itaalia või Prantsuse kööki, siis sa hakkad mõtlema teisiti ja laiendama seda kasti,“ selgitas ta. „Ma tahan olla avatud uutele asjadele ja võtta neist parim, õppida ja areneda. Usun, et alati õpib midagi juurde, kunagi pole piisavalt teadmisi.“

Omaette väljakutse oli muidugi keelebarjäär. „Pidin meeletult õppima prantsuskeelseid termineid. Tegin lihtsalt — võtsin vihiku kaasa ja näitasin näpuga, et mis see on. Lasin nimed vihikusse kirjutada ja panin eestikeelse seletuse juurde.“ Aga lõpuks koheldi praktikanti nagu kokka ja pärjati parima praktikandi tiitliga. „Põhimõtteliselt sain kutse suvel sinna tööle minna, nii Itaaliasse kui Prantsusmaale oodatakse tagasi,“ märkis ta.

Ahvatlevatest pakkumistest Markus praegu veel kinni ei võta, sest kooli lõpuni on poolteist aastat minna. „Mulle on kutsehariduskeskus kasuks tulnud, olen saanud palju õppida, välispraktikal käia ja silmaringi laiendada,“ usub ta. „Mina sihin kõrgele ja annan parima, et mul oleks piisavalt teadmisi oma tuleviku restorani pidamiseks,“ kinnitab ta ja pistab järjekordse portsjoni õpperestorani ahju küpsema.

Loe SIIT milliseid hinnatud erialasid veel saab Tartu Kutsehariduskeskuses õppida.