Küüdipakkuja hääletajale: ega te ei pahanda, kui ma alasti sõidan?
Eelmisel suvel ühel mõnusal sumedal suveõhtul oli mul vaja kiirest saada linnast A linna B. Kõige kiirem variant selleks juhtus taas olema hääletamine.
Ajasin pöidla uhkelt püsti, sisendasin endale, et täna peatub mu ees ilus roheline auto! Möödusid mõned minutid mööda vuhisevaid autosid, kui “see” peatus!
Roheline ilus Volkswagen. Küsisin viisakalt, kas ma linna B saan. Vastati, et muidugi! Istusin sisse, ei pööranud enamale tähelepanu kui sellele, et mul oli mugav ja mõnus tuuleiil läbi akende mõjus turgutavalt.
Mõned minutid hiljem küsis see mees, kes mind peale võtnud oli, et ega mind ei häiri, kui ta alasti sõidab? Mul käis korraga nii palju hirmsaid mõtteid peast läbi! Vastasin üsna enesekindlalt, et ei häiri, sest teadsin, et paari minuti pärast on minu linn B paistmas.
Palusin seda Jumalat, keda ma reeglina ei usu, et see mees tõesti on minu jaoks ohutu. Õnneks läks kõik hästi — sain auto pealt ilusti maha, hingasin kergendatult ja kukkusin endamisi naerma. Minuga läks kõik hästi!
Kuid siiski siit moraal kõigile: “Olge ettevaatlikud ja tõesti vaadake enda ees olevat inimest tähelepanelikult enne kui autosse istute!”
Ohutut hääletamist ja häid inimesi teie teele!
Hea lugeja, anna palun kommentaariumis teada või kirjuta noortehaal@delfi.ee, millised on olnud Sinu kogemused seoses hääletamisega, hääletaja või küüdipakkuja rollis!
