TOP 5: Käi p***e, surnud jänes ja Savisaar ehk Ene-Liis Semperi ja Tiit Ojasoo säravamad hetked teater NO99 eesotsas
Eile saabus teade, et teater NO99 eestvedajad Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper võtavad aja maha ning peavad teatri juhtimisest pausi. Samal õhtul paljastas ajakirjanik Kadri Ibrus Eesti Päevalehes avaldatud artiklis, et Ojasoo ja tema noore naisnäitlejast kolleegi vahel oli toimunud kähmlus, mis päädis kriminaaluurimise ja kokkuleppemenetlusega. Publik võttis selles valguses vaevaks meenutada skandaalsemaid momente Ojasoo-Semperi koostööst, kust ei puudu surnud jänesed, kired ja Savisaar.
Selle etenduse idee sai 2009. aastal alguse siis, kui kirjandus- ja teatrikriitik Märt Väljataga sõnu tsiteerides oli saanud selgeks, et “kultuur on kaotanud pühapaiste riismedki ning Eesti asi peab otsima endale lisaargumente”. Sel ajal istus kultuuriministri toolil Laine Randjärv (endine Jänes — toim).
Kirjandusteadlane Heie Treier käis toona palju meediakära tekitanud etendust vaatamas ja tõdes Delfis avaldatud artiklis, et tundus nagu oleks Marika Vaariku kehastatud kultuuriminister täitsa sümpaatne tegelane — ta soovib südamest kangesti head, aga see ei taha õnnestuda ja nii tekib koomiline vastuolu „sooja, hingestatud” persooni ja tema „jäiselt külma” ametikoha vahel.
Kõnealune Tiit Ojasoo lavastus kõneles eestlaste väljasuremisest ja laste defitsiidist ning põhines näitlejate improvisatsioonidel, võrgutusõpikutel ja erinevate eestlastega toimunud kohtumisõhtute stsenogrammidel. Etendusega pälvisid Semper ja Ojasoo Välisministeeriumi kultuuripreemia, olles esindanud riiki edukalt mitmetel teatrifestivalidel.
“Ühtne Eesti” oli Teater NO99 loodud fiktiivne poliitiline liikumine, mis õnnestus nii hästi, et suur osa avalikkusest käsitles seda reaalse poliitilise jõuna. Eksperimentaalne 44 päeva kestnud poliitiline projekt kulmineerus 2010 mais Saku Suurhallis toimunud “Ühtse Eesti” suurkoguga ja küttis omal ajal nii palju kirgi, et vahepeal muust ei räägitudki!
“Ühtsest Eestist” kasvas välja ka mitu märgilise tähendusega väiksemat osa, millest populaarsemateks on näiteks näitleja Andres Mähari unustamatu monoloog “Käi perse!” ja Lenna Kuurmaa esitet lugu “Eesti, oh my god”.
Savisaare-teemaline muusikal on kindlasti pärast “Ühtset Eestit” enim tähelepanu pälvinud lavastus. See antiiktragöödia sugemetega lavastus tõukus küll skandaalsest Keskerakonna liidrist ja toona Tallinna linnapea ametipostil kangutamatult istuvast Edgar Savisaarest, ent lavastus polnud tegelikult üldse temast — Savisaar oli pelgalt näide sellest, kuidas antiiktragöödiatest tuttavad valikud, karakterid ja saatused kehtivad tänapäeval ühes Vabaduse väljaku ääres punastest tellistest hoones (Tallinna linnavalitsus toim.).
See unustamatu, romantiline ja heinahõnguline arhitektuuriline üllitis sündis algselt küll tänu teatrijuhile ja lavastajale Peeter Jalakasele, ent teatepulga võttis ruttu üle Ene-Liis Semper, kes on alati huvi tundnud erinevate ruumikogemuste vastu. Mõte sellest, et keset Tallinna kesklinna oleks ühtäkki must kuup, inspireeris teda. Põhuteater sündis Tallinn Euroopa kultuuripealinn 2011 raames ning oli kultuuriaasta üks olulisemaid sündmuseid.
