"Pohmaka" filmid töötasid kahel põhjusel - unikaalne idee mälusid pühkivast tuumapohmellist ja muidugi väga täpselt valitud näitlejad. "Mike ja Dave otsivad pulmakaaslasi" ei sära küll süžee poolest, kuid näitlejatega on löödud küll naelapea pihta. Lugu seisneb kahe eluvenna (nad ongi filmis vennad) Mike'i ja Dave'i püüdlustes mitte rikkuda ära nende õe kauaoodatud pulmapäeva.

Nimelt on nad pere mustad lambad, sest kipuvad oma käitumise ja ülemeelikustega rikkuma ära kõik vähegi olulised peresündmused. Seekord esitatakse neile ultimaatum (või siis nagu Mike kuuleb inglise keeles "old tomato"), mille kohaselt peavad nad leidma targad ja kenad tüdrukud endale pulmakaaslasteks, et nad käituksid väärikalt ja korralikult.

"Mike ja Dave otsivad pulmakaaslasi"

"Juhuse" tahtel leiavad vennad perfektsed kaaslased teadmata seejuures, et tüdrukud on samasugused ülemeelikud, ropusuised ja vulgaarsed eluvennad nagu Mike ja Dave, aga kuna otsiti kenasid tüdrukuid, siis just nii Alice ja Tatiana otsustavad ka näida. Neid ei huvita tegelikult Mike ja Dave, vaid võimalus pääseda ajutisest rahatust olukorrast imeilusale Hawaii saarele pulmi ja pidu pidama. Film ongi tegelikust endale valetamisest, ärevusest ja hirmust, et elu ei vii mitte kuskile. Peategelased peidavad need kõhklused näilise enesekindluse alla, mis väljendub ükskõikse käitumise ja pidevalt joobes olekuga. Loo moraal ja sõnum on kindel ja väga turvaline. Roppuseid ja paljastusi küll jagub, aga siiski hindab film kõrgelt kristlikke pereväärtusi ja romantilistest komöödiatest aastakümneid läbi käinud klišeelikku ideed alati olukorda päästvast armastusest.

Kui lugu, moraal ja sõnum kõrvale jätta, siis just roppused, situatsioonikomöödia, paljastused ja lakkamatu jutuvadaga peategelased tagavadki vähemalt filmi esimeses pooles igati nauditava elamuse täis endalegi ootamatult tekkivaid naerupahvakuid naljade üle, mis on kohati nii ropud, et neid ei taha ega saagi teksti kujul näiteks arvustuses korrata.

Zac Efron ja Aubrey Plaza on viimasel ajal üles astunud mitmetes vulgaarsevõitu komöödiates - Efron "Neetud naabrite" ("Neighbors", "Neighbors 2") kahes osas ja Plaza "Ropus vanaisas" ("Dirty Grandpa"). Plaza on tuntud ka seriaalist "Parks and Recreation". Efron on klassikaline iluspoiss, aga õnneks on ta viimasel ajal valinud rollid, kus ei pea olema ainult ilus, vaid käituma pingutust nõudvalt hullumeelselt. Peaasjalikult komöödiaseriaalidest tuntud Adam Levine ei jää Efronist kaugele maha, kuigi on selge, et ta valiti rolli ainult selleks, et ta oleks Efroni nö. ilmetum versioon. Filmi "Õhus" ("Up in the Air") eest Oscarile kandideerinud Anna Kendrick on peaosaliste hulgas ainuke, kes on varasemalt tuntud pigem tõsiste draamarollide poolest, kuigi ka tema on viimasel ajal keskendunud pigem komöödiatele. Plazaga võrreldes on Kendricku roll kordades sügavam ja huvitavam, aga see on ka arusaadav, sest tegelased on suures osas kujundatud vastavalt näitlejate taustadele ja eelnevatele rollidele.

"Mike ja Dave otsivad pulmakaaslasi"

"Mike ja Dave otsivad pulmakaaslasi" on täpselt selline komöödia, mis ununeb 10-15 minutit pärast kinosaalist väljumist. Ükski nali ega situatsioon pole sama meeldejääv kui näiteks esimese "Pohmaka" filmi tiiger, beebi ja Mike Tyson, aga filmi vaadates on hea elamus garanteeritud ja kaasa naermine tekib lausa iseenesest. Ajaviitena kõlbab küll, kuid kui on soov leida mõni selle aasta parim komöödia, siis nendeks saavad tõenäoliselt olla ainult 12. augustil meie kinopublikut naerutama asuv Daniel Radcliffe'i "Taskunoamees" ("Swiss Army Man") ja märtsis USA kinodes linastunud Richard Linklateri ("Poisipõli") "Everybody Wants Some". Isiklikult annan filmile ühe plusspunkti Nazarethi surematu loo "Love Hurts" mainimise eest!

"Mike ja Dave otsivad pulmakaaslasi" on praegu meie kinodes.