ARVUSTUS: Omanäoline noortefilm "Närvidemäng" näitab, mis juhtub, kui võtta virtuaalreaalsust liiga tõsiselt
"Närvidemäng" ("Nerve") on küllaltki omanäoline noortefilm, mille taga on Henry Joost ja Ariel Schulman – mehed, kel jagub ägedaid ideid märksa rohkem kui lavastajaoskuslikkust. Duo, kes on varemalt hakkama saanud kaheldava väärtusega "Paranähtuste" ("Paranormal Activity") seeria kolmanda ja neljanda osaga ning läbimurdelise dokiga "Catfish", on seekord lavastanud üpris värske noorteka, milel lisaks uudsele ideele varuks ka iseäralik stiil.
Tegelikku närvidemängu "Närvidemängust" oodata ei tasuks, kuid pinget ja põnevust jagub hetkiti siiski - kui tegelased end mõnest järjekordsest eluohtlikust situatsioonist leiavad, võib vaatajalgi pulss mõnevõrra tõusta. Meeles tasuks hoida aga seda, et tegu on peamiselt teismelistele suunatud võrdlemisi lihtsakoelise põnevikuga, nii et kergemat sorti meelelahutusest enamat oodates võib pettumuses juba eos kindel olla.
Filmi keskne idee on suhteliselt unikaalne ning kannab enda seljas praktiliselt kogu teost - nimelt levib "Närvidemängu" maailmas kulutulena telefonirakendus nimega Nerve, mida filmis kirjeldatakse kui "Tõde ja tegu", milles tõdesid võimalik valida pole. Niisiis söödetakse osalejatele ette ridamisi hullumeelseid ülesandeid, mille teostamisel mängija pangakontole silmapilkselt hulga raha laekub. Just selle mängu abil arglik ja igavavõitu Vee (Emma Roberts) ning salapärane Ian (Dave Franco) kohtuvadki.
Probleem seisneb aga selles, et teismelised – rumalad, nagu nad reeglina ikka on – võtavad virtuaalreaalsust liialt tõsiselt, ning ei lähe kaua, kuni mäng seab lisaks sõprussuhetele tõsisesse ohtu ka lausa inimelud. Sotsiaalkommentaar on ilmselge ning Joosti ja Schulmani maailmavaated samuti, kuid midagi eriti tarka "Närvidemängul" siiski öelda pole. Jah, inimesed unustavad arvutiekraani ees istudes pahatihti asjaolu, et ka anonüümse kasutajanime taga peitub reaalne isik, kuid vaevalt see revelatsioon kedagi alles "Närvidemängu" vaatamise ajal tabab.
Omamoodi hoiatusena töötab "Närvidemäng" siiski – praegugi hullumeelsusesse tükkiv Pokémon GO vaimustus on nii mõneski aspektis Nerve'i kontseptsiooniga hirmuäratavalt sarnane. Mitte et ma "Närvidemängus" näidatud kriisi hetkel eriti realistlikuks ohuks peaksin, kuid omad tuttavlikud elemendid on temas siiski olemas ja küllap on see piisav, et mõni noorem vaataja kasvõi mõneks minutiks oma valikute üle järele mõtlema sundida.
Just nimelt "mõneks minutiks", kuna vaevalt "Närvidemäng" kellelegi pikemaks mõtteainet pakkuda suudab. Ühe küllalt väikese raha eest üles võetud noorteka kohta on see siiski parajalt kõnekas ning pooleteise tunni vältel meelt lahutada suudab see igatahes edukalt. Lisada juurde varemaltki nimetatud peaosalised Emma Robertsi ja Dave Franco, kes on oma inimlikkuses äraütlemata sümpaatsed kujud, mõnevõrra üllatava lõpplahenduse, sutsu tabavat huumorit ja innovaatilised visuaalid ning saamegi täitsa asjaliku noortepõneviku, mida sihtgrupil kahtlemata vaadata tasub.
