ARVUSTUS: "Jason Bourne" on kangelane, keda vajame, aga keda tingimata ei vääri
Jason Bourne'i tegelaskuju on nüüdseks 36 aastat vana, kuid tundub, et rahvusvahelise spiooni ramm ei rauge niipea - filmiseeria viies osa "Jason Bourne" näitab, kuidas kohanevad nii filmitegijad kui ka mälukaotusega spioon uue maailmaga. Bourne suudab ületada kõik, mis tema teele satub, kuid filmitegijad on vaikselt ise unustamas, kes on Jason Bourne.
Jason Bourne polegi tegelikult nii vana - Robert Ludlumi romaanis astus mees esimest korda üles 1980. aastal ning filmides juba 1988. Ootamatult populaarseks osutunud filmiseeria sündis aga hoopis 2002. aastal. Jason Bourne on kirjandusloos ja filmiajaloos eksisterinud kõigest 36 aastat, kuid ometi tundub, et see aeg on olnud palju pikem. Jason Bourne elas üles külma sõja, modernsete luureagentuuride tekke, massilise pealtkuulamise ja jägimise ning vilepuhujate poolt ohtlikuks muudetud maailma.
Seda viimast osa vaatlebki seeria jaoks viies, kuid Matt Damoni jaoks neljas osa ("Bourne'i pärandis" oli peaosas Jeremy Renner) "Jason Bourne". Esimest korda loobuti senise seeria firmamärgiks kujunenud pealkirjadest ("Bourne'i identiteet", "Bourne'i ülemvõim", "Bourne ultimaatum"), sest uuel filmile pole peale peategelase nime Ludlumi romaanidega midagi pistmist. Sama saab öelda ka seeria varasemate filmide kohta - tegu polnud tegelikult raamatuadaptsioonidega, vaid filmid said neist pigem inspiratiooni. Viienda osa inspiratsiooniallikaks pole siis enam mitte Ludlumi triloogia ja Eric Van Lustbaderi poolt jätkatud seni kümnest osast koosnev Bourne'i raamatuseeria, vaid meie karm tänapäev, kus tänu Snowdenile ja mitmetele teistele oleme teadlikud, et meid võidakse kogu aeg jälgida. Sellest haarasid kinni ka filmitegijad ning esmakordselt seeria ajaloos pole esimesel kohal mitte Jason Bourne'i minevik, tema karakter ja läbi senise kolme filmi liikunud arengulugu, vaid püüdlused näidata, kes kui palju ohverdas, et tuua meid jälgivate agentuuride kohta käiv tõde rahva ette.
"Jason Bourne" leiab aset 10 aastat pärast seeria kolmanda osa "Bourne'i ultimaatumi" (kahe filmi vahel on 9 aastat) lõppu - Bourne'i mälu on pea täielikult taastunud ning temasuguseid salamõrvareid tootnud programm paljastatud. Bourne on end 10 aastat peitnud ning süsteemi arvates ei tule ta enam kunagi tagasi või on lausa ammu surnud. Ta teenib leiba põrandaalustes võitlusareenidel ning ei plaanigi end kunagi paljastada. See kõik muutub, kui temaga astub ühendusse kunagine kaasvõitleja, kes tirib Bourne'i tagasi salajaste intriigide maailma. Bourne loodab leida mälust puuduva viimase pusletüki, kuid seda tehes satub ta koheselt CIA huviorbiiti. Agentuuri uus juht Robert Dewey (Tommy Lee Jones) on kindel, et endine spioon soovib paljastada kõik nende saladused. CIA küberüksuse noor ja hakkaja juht Heather Lee (Oscari-võitja ja tulevane Lara Croft Alicia Vikander) pole nii must-valge suhtumisega - ta mõistab, et igal asjal on mitu külge ning Bourne'iga pole ükski asi kunagi nii nagu paistab. Olukorra muudab veel tõsisemaks isikliku kättemaksu ajendil tegutsev agent (Vincent Cassell). Teistele Bourne'i filmidele sarnaselt koosneb seegi osa suures osas ühest linnast teise liikumisest, kusjuures Bourne satub alati plahvatuslike sündmuste keskele ning suudab pea alati jälitajad maha raputada
Bourne'i loo jäämäe tipp saavutati juba kolmanda osaga, mistõttu jääb vägisi mulje, et nii lisaosa "Bourne'i pärand" kui ka käesolev film otsivad kramplikult põhjust, mida peaks Bourne seekord taga ajama. Kui mälu on taastatud, pole Bourne'il enam eesmärki - ta ei ole kangelane, ta ei päästa maailma ega too õiglust sinna, kus seda kõige rohkem vaja. Bourne on alati käitunud isekalt - mälu taastamine ja süüdlaste vastutusele võtmine on alati olnud esmatähtis. Ta ei ole "Võimatu missiooni" Ethan Hunt ega ka James Bond - ta on mees, kes proovib heastada minevikku ning eelkõige mees, kes teab, mis tähendab ohverdus. Ta ei tegutse maailma hüvangu, vaid iseenda ja tema pärast kannatanud kaasvõitlejate nimel.
"Jason Bourne" jätab aga mulje, et temast tahetakse vägisi luua õigluse ees võitlevat rüütlit, kuid justkui probleemi mõistes on filmitegijad muutnud CIA justkui tuuleveskiks. Bourne oleks nagu mälukaotusega ja täiesti terve mõistusega don Quijote, kes astub vastu vaenlasele, keda pole olemas, kuid ometi on see kõikjal. Isegi kui see tappa, kasvab vaenlane kohe uue näoga asemele. Filmis on selleks vaenlaseks ideaalselt rolli sobituv Tommy Lee Jones ning uueks näoks kujuneb loo lõpus Alicia Vikanderi kehastatud Heather Lee - noor, modernne, ajaga kaasas käiv, läbirääkimisi ja infot kui mõjutusvahendit hindav agent. Ometi muutub temagi ühel hetkel uueks vaenlaseks.
"Jason Bourne" näeb kurja vaeva, et näidata Snowdeni paljastatud maailma telgitaguseid ning osutada tõigale, et mitte süsteem pole mäda, vaid seda on hoopis selles olevad mutrid. CIA juhti kujutatakse kui meest, kes võiks olla prototüüp kõikidele neile, kes kasutasid süsteemi oma huvides ära ja andsid Snowdenile põhjuse see kõik paljastada. Heatlher Lee on aga puhas leht, kes näeb võimalusi vahendites, mis ei nõua vägivalla kasutamist. Kokkuvõtes jäetakse mulje, et iga suure institutsiooni taga on kõigest üks mees või naine, kuid tegelikult see nii pole. Filmireaalsuses on seda lihtne just nii kujutada - pahal peab olema nägu, aga reaalsuses polnud Snowdeni paljastatud süsteemidel ühte nägu. Neid oli alati mitu ja jäidki suures osas nähtamatuks.
"Jason Bourne" astus edukalt modernsesse maailma, kuid kahjuks muutis filmitegijate soov rõhutada liialt tänapäevaseid poliitilisi sündmusi Bourne'i vähemhuvitavaks. See on üks asi, mida poleks filmilt mitte kunagi oodanud - Jason Bourne pole tegelasena enam nii huvitav. Isegi kui viies osa jääb viimaseks, on "Jason Bourne" suurepärane meelelahutus, mis kõditab eriliselt tõsiste märulifilmide austajaid.
