ARVUSTUS: "Harry Potteri" uues raamatus on liiga palju raha mekki ja liiga vähe maagiat
"Harry Potteri" romaanisaaga on endale saanud sisulise järje: Londoni West Endis esietendunud "Harry Potter ja neetud laps" (Harry Potter and the cursed child" ilmus 31. juuli öösel ning on paari päeva jooksul püstitada juba müügirekordeid. Suurest müügiedust hoolimata on mitmed fännid pettunud. Ma mõistan, miks.
Olles uhke Potteri-põlvkonna esindaja, ootasin peaaegu lapseliku õhinaga raamatu ilmumist, ent kahetise tundega. Ühest küljest on üsna inimlik soovida teada, mis saab edasi nende armastatud raamatukangelaste elus, kellega oled sisuliselt koos täiskasvanuks saanud. Samas teadsin ette, et tõenäoliselt pettun teoses endas.
Ent pettumus ei tulnud mitte loo sisu pinnalt, vaid pigem sellest, et käsikirja ilmumist saatis suur turunduskampaania, mis lubas arvata, et tegu on veidi rohkema kui pelgalt käsikirjaga. "Harry Potter ja neetud laps" on aga täpselt see, mis ta on - käsikiri, mis on pigem töövahendiks näitlejatele ja lavastajale kui lugemismõnu tekitamiseks. Ilmselt oleks ausam olnud teksti avaldamisega veidi oodata ning see tagasihoidlikuma kampaaniaga välja anda kui rahvusvahelised öömüügid raamatupoodides.
Ehkki näidendi formaat ise ei sea enda kirjutamata reeglites ette, et vahepealseid kirjeldusi ja tegevusjuhiseid peaks kuivalt ja spartalikult üles tähendama, on see paraku tulemus, mis J. K. Rowlingu, John Tiffany ja Jack Thorne'i koostöös on sündinud.
Probleem ei ole ehk isegi selles, et tegu on näidendivormis teosega, vaid selles, millises näidendivormis teosega tegu on. Rowlingu üks kaubamärke on tema särav ja tempokas käekiri - tema trump ei ole kunagi peitnud end dialoogis, vaid kirjeldustes. Ning ometi on see kirjelduste maagia antud tekstis kaduma läinud.
Keskea rõõmud
Sisus on maagiat küll: ehkki Harry Potterist on saanud keskealine mees, kes peab rinda pistma suhkrutarbimise piiramise ja enda pujäänikust poja Albusega, toimub tegevus maagilises maailmas täis kõrvade kaudu aurustuvaid maiustusi, võiõlut ja Ron Weasley kartust enda kriiskava ema ees.
Olemas on ka süngus, mida fännid romaanisaaga viimaste osade puhul eriti hindasid. Ent mis on sisust puudu, on sügavus.
Mitmed kirjanikud on Briti meedias kritiseerinud Rowlingu otsust kirjutada keskealisest Harryst ning kultuurikriitikud on pidanud elavaid debatte selle üle, kui eetiline või ebaeetiline on kasvatada täiskasvanuks armastatud lastekirjanduse tegelane.
Saan neist mingi piirini aru. Tegelikkus ja täiskasvanuelu mundaansused ei ole ehk see, millega tahaksime enda lemmiktegelasi seostada. Parem on ju mäletada koeratüdruk Lottet vahva seiklushimulise lapsena kui 37-aastase võlgade käes vaevleva sotsiaaltöötajana.
"Harry Potteri" saagasse oli täiskasvamine algusest peale sisse kirjutatud. See oligi osa raamatusarja võlust: mäletan, kuidas lugesin 17-aastasena seitsmendat romaani sama suure õhinaga kui kunagi 9-aastasena esimest osa. Raamatute sügavus ja emotsionaalse küpsuse aste kasvas järk-järgult ning Rowlingu plaan oli algusest peale kirjutada pigem bildungsroman kui lasteraamatute sari.
Võiks ju järeldada, et kaheksas osa vastab enda keerukuselt samale loogikale ning sobib pigem täiskasvanutele? Paraku jääb "neetud laps" aga keerukuselt seitsmendale romaanile alla.
Tõeline maagia leiab aset laval
Teemade poolest on värske raamat sama suur ja aateline kui romaanisari: suuremad motiivid on jätkuvalt seotud pimeduse ja valguse, hea ja kurja vahelise võitlusega, saatuse ja vaba tahte, armastuse, sõpruse, kohusetäitmise rõhuva raskusega. Lisandunud on ka ajarändamisega seotud suured filosoofilised küsimused. Ent see emotsionaalne mõõde, mida lootsin 37-aastase peategelase puhul kohata, on vististi trükis kaduma läinud.
Ilmselt oleksin loo endaga üsna rahule jäänud, kui oleksin seda West Endi laval näinud. Näitlejameisterlikkus, lavastus, produktsioon, eriefektid annavad kindlasti palju juurde ning ma ei kahtlegi, et britid on enda kahurväe välja pannud ja korraliku sooritusega hakkama saanud. Raamatu sellisel kujul ilmumisega jääb mul aga ilmselt alatiseks suhu veidi mõru, raha kõrvalmaitsega vürtsitatud mekk.
