Vabatahtlik Aafrikas: kas stereotüüp "palja ülakehaga naised hütis lõkke ümber istumas" peab paika?

Oleks vaja asutada uus tugigrupp nimega Anonüümsed Vabatahtlikud. Kohtumised toimuksid Skype teel ja täpselt nagu Anonüümsete Alkohoolikute kogunemistel (või nii nagu filmides), alustaksime enda tutvustamisega. „Tere, minu nimi on Maia ja olen vabatahtlik Kamerunis.“ – „Tere, Maia.“

Eile küsis tuttav mu käest, kas Aafrika naistega projekti tehes peab päeva alguses neile näitama, kuidas pluuse selga panna, et hommikusel koosolekul kõik kaetud rindadega oleks... Ja siis ohkame kõik koos. Ja soovime üksteisele jõudu stereotüüpidega maadlemisel.
Kodumaalt vaadates tunduvad tõenäolised ka täiesti ogarad arusaamad sellest, milline võiks olla elu Aafrikas. Filmid, pildid ja raamatud jätavad mulje, et nii pea kui valged siia mandrile maailma päästma saabuvad, algab meeletu kannatuste rada. Nad pistavad rinda kohutavate elutingimuste ja jonnakate kohalikega, püüdes neid päästa nälja, haiguste ning muu õudse eest. Seda kõike täiesti ennast ohverdavalt ja midagi vastu saamata. Noh, välja arvatud püha paiste, mille säras kodumaale naastakse.
Tegelikkus erineb stereotüüpsest „palja ülakehaga naised hütis lõkke ümber istumas“ tüüpi kujutluspildist. Ükski Lääne arusaamade järgi arengumaaks kvalifitseeruv riik pole teisega samasugune nagu ka ühegi vabatahtliku kogemus pole identne teisega. Minu päevad Belo nimelises külas Kameruni lääneosas erinevad üksteisest samuti palju, aga üldiselt näeb mu päevakava välja järmgine.
Ärkan kella poole seitsme ajal, mil kodu kõrval asuva kiriku ukse ette hommikuse jumalateenistuse esimesed asjaosalised häält lahti laulma saabuvad. Haigutan end hommikusele matkale. Mägede vahel elamise juures pole võrratu mitte ainult Eesti mõistes uskumatutes kõrgustes turnimine, vaid ka see karge hommikuõhk, mida saab nautida ka juhul kui päeval kolmekümne kraadine leitsak ees ootab.
Nagu külades ikka, tervitatakse Belos kõiki. Hüüan kohalikus dialektis esimesena „Tulaimõ!“, mis tähendab nentimist „Pimedus on möödunud!“. Selle peale päritakse: „Asainõ?“ ehk kom keeles justkui „Kas liigud ja tunned end vabana?“. Kui ma unistama jään ja kohe „Aa!“ jaatusena vastu ei hüüa, tormab lisaks küsijale kindlasti keegi veel ligi, et olukorras selgust luua.
Kord jäin lompide vahel kuiva teed otsides nii mõttesse, et ei pannud alanud vestlust tähele ning oma maja ees hambaid pesnud härra võttis umbes viieteistkümneks minutiks aja maha, et algul kohalikus dialektis ja minu võimete piirini jõudes inglise keeles välja uurida, kui õnnelik ma üldiselt olen. Ja nii käib suhtlus terve päev ja kõigiga. Ma ei ole sissetungija, vaid kohaliku kogukonna täieõiguslik liige, kelle tegemised ja käigud on täpselt sama põnevad kui kohalike omad ning väärivad sama palju tähelepanu.
Koju jõuan enamasti veidi pärast kaheksat. Vahel viitsin endale duši jaoks sooja vett keeta, aga üldiselt loputan end külma veega. Kokk valmistab mulle ja teistele maja asukatele hommikusöögiks kas pannkooke või Hispaania omletti. Kohvi, lobin ja lahkumiseelne sagin lõppevad kell üheksa, mil asume töö juurde teele.
Mina ja mu sakslannast projektikaaslane tegeleme naisettevõtluse arendamisega. Organisatsioon, mille jaoks töötame, on juba 2012. aastast andnud kohalikele naistele mikrolaene, keskmiselt summas 50 eurot, mille tagasi maksmiseks on aega 10 kuud. Naised, kellel on siinmail vara suhtes väga vähe õiguseid, kasutavad laenu kas oma äri alustamiseks või kasvatamiseks. Meie eesmärgiks on ruudulisele paberilehele kantud nimedest, laenusummadest ja kuupäevadest panna kokku ülevaade projekti ajaloost, osalistest ning selle põhjal välja mõelda, kuidas projekt ilma valgete kaasamiseta ka edaspidi omakulgu jätkuda saaks.
Selle jaoks on aga esmalt vaja kõik senised osalised üles leida. Veidi pärast üheksat hakkame organisatsiooni värske töötajaga koos jälitustööd tegema. Kõnnime ühest majast teise, ühest külast järgmisesse ning lepime kokku kohtumisi. Keegi teab alati kedagi, kes teab kedagi, kes teab seda naist, keda meil on vaja leida.
Seejärel teeme naiste kodus nendega intervjuusid. Matkad sinna on tihti rohkem kui tunniajased ning läheme päris kõrgele mägedesse. Meid tervitatakse nagu kauakadunud tütreid – veetakse kõigi pereliikmete juurde, toidetakse, näpistatakse põsest ning kallistatakse. Intervjuud ise ei võta kuigi kaua, aga sellele eelnev ja järgnev sotsialiseerumine on justkui püha rituaal. Seejärel teeme osalistest ja nende äritegevusest pilte ning jõuame kunagi peale lõunat tagasi koju, et selleks ajaks täiesti maha jahtunud lõuna sisse kühveldada ja uuesti kontori poole teele asuda.
Seal vaatame hommikuse saagi üle. Proovime nimesid kokku viia dokumentatsioonist välja loetuga, arvutame laenujääke, tekitame raamatupidamist, töötleme pilte, postitame sotsiaalmeediasse, kirjutame, joonistame ja teeme ajurünnakuid, kuni aju töötamast lakkab. Enne töölt koju minekut on alati tarvis midagi teha – on siis selleks väike toidushoping, sõbrga kohtumine, matk mõne läheduses asuva kose juurde või lihtsalt mõne poe trepil pähklite söömine ja inimeste vaatamine.
Kella seitsme ajal läheb pimedaks ja selleks ajaks taanduvad kõik oma kodudesse, nii ka meie. Sööme, loeme, räägime, vaatame seriaale, läheme õlut jooma või teeme kõike eelmainitut. Interneti kasutamise ja suhtlemise jaoks pole eraldi aega, sest oleme endale kohalikud SIM-kaardid soetanud, mille 3G töötab täiesti normaalselt. Andmeside on kallis (u 40 eur kuu), nii et naljakaid kassivideoid ei vaata, aga kallitega saab ühendust hoida kogu päeva vältel, täpselt nagu koduski. Ühel hetkel kella üheksa ja kümne vahel võtab väsimus võimust ning on aeg voodisse pugeda. Kaome ükshaaval oma kaheinimese voodite kohal rippuvate sääsevõrkude alla, raamatud näpus.
Tõsi, on päevi, kus pole elektrit ja keegi ei oska täpselt öelda, miks või kunagi tagasi võiks tulla. Vahel tuleb kraanist vett, vahel mitte. Liiklus on kõigi Euroopa regulatsioonide järgi kaootiline ning ajaarvestus käib täiesti teistmoodi. Ekstreemsusi on igapäevaelus aga vähe. Elad nagu ükskõik ükskõik, kus mujal. Teed tööd, suhtled ning proovid oma sotsiaalelu võimalikult värvikana hoida, arvestades samas, et kõik liigub „slowly, slowly“. Aga päris Aafrikal on stereotüüpsete ettekujutustega väga vähe pistmist. Ja naiste rinnad, et te teaksite, on Kamerunis umbes samas mahus Guessi pluusidega kaetud kui kodumaalgi.

Maia on sel suvel GLEN vabatahtlikuna Kamerunis, Belo külas naisettevõtlust arendamas. GLEN programmi Eestis vahendab Arengukoostöö Ümarlaud ja rahastab Välisministeerium. Jälgi tema blogi SIIT!