10 klassikalist filmi, mida kriitikud esialgu vihkasid

Alljärgnevad 10 teost kuuluvad filmiklassikasse, kuid ometi ei saanud need filmid omaaegse esilinastuse järel just väga soosivaid arvustusi. Neid lausa vihati väga austatud kriitikute poolt. Iga armastatud filmi kohta tõin välja kriitikute omaaegsed väga negatiivsed märkused.

1. "Kaklusklubi" ("Fight Club")

Tundub, et ta (režissöör David Fincher) testis, et kui kaugele üle suudab minna. "Kaklusklubi" on terav ja vajalik film, mille iroonia ja päevakajaline kommentaar on peidetud hoogsasse märulisse. Kui lugu oleks liikunud esimeses aktis tutvustatud stiilis edasi, siis oleks sellest saanud suurepärane film. Teises aktis algab hoopis laskumine ja kolmas on üldse trikke täis. Fincher võib arvata, et tema filmi sõnum jõuab publikuni, aga see pole nii. "Kaklusklubi" on põnevusfilm, mis maskeerib end väga filosoofiliseks. Selline põnevus võib mõned inimesed oksele ajada, aga teised võivad nõuda seda aina uuesti ja uuesti juurde. - Roger Ebert

2. "Psühho" ("Psycho")

Filmis pole kübetki nüansseeritust ega Hitchockile omaseid tähenduslikke ja värvikirevaid stseene. Ilmselgelt on tegemist madalaeelarvelise filmiga. Ome senise stiili minetamine on kaasa toonud igava ja ilmetu teose. Üks asi, mis tekitab tõelist pettumust on see, et nende linnutopiste vahele polnud sattunud mõni nahkhiir. - NY Times

3. "Tulnukas" ("Alien")

Tehnilise poole pealt stiilne, kuid väga ühemõtteliselt loodud film üritab kokku panna "Lõugade" ("Jaws") hirmutamistaktika ja "Star Warsi" ulmelisuse. Tulemuseks on justkui kohutav sohilaps, milles on mõned hirmutavad hetked, suurepärased eriefektid ja täpselt nii palju verd, et publik ära hirmutada. Puudu on aga kavalusest, fantaasiast ja igasugusest inimlikkusest. - Time

4. "Hiilgus" ("The Shining")

Mida segasemaks Nicholson muutub, seda idiootlikum ta välja näeb. Shelley Duvall ei kehasta mitte raamatust pärit sümpaatsest naist, vaid endast väljas taandarenenud hüsteerikut. - Variety

5. "Kiskja" ("Predator")

"Kiskja" on natuke üle keskmise märulifilm, mis üritab sisu puudulikkust korvata rõvedate tapmisstseenidega ja muljetavaldavate efektidega. - Variety

6. "Blade Runner"

Ta (režissöör Ridley Scott) huvitub rohkem oma filmi maailmast kui usutavate tegelaste loomisest - see on filmi peamine probleem. "Blade Runner" on erakordne visuaalne saavutus, kuid loo jutustamise osas kukub see läbi. Filmi suurim nõrkus seisneb selles, et see laseb eriefektidel olla tähtsam kui lugu. Filmis on olemas kohustuslik armastuslugu, tavapärased antagonistid ning ootuspärane ootamatu lõpp, kus Ford ripub sõrmeotstega vaevu kinni hoides süviku kohal. Filmil on täpselt sama probleem, mis replikantidel - lihast ja luust inimeste asemel unistab see robotitest. - Roger Ebert

7. "Üksinda kodus" ("Home Alone")

Kui Kevini vanemad avastavad, et nad unustasid ta koju, ei suuda nad mitte ühegi tuttavaga telefoni teel ühendust saada. Kui nad oleksid seda teinud, siis oleks film kohe läbi saanud. Filmi sisu on nii ebausutav, et väga raske on lapse seiklustele kaasa elada. - Roger Ebert.

8. "Halloween"

Carpenter pole näitlejatega väga oskuslik ning tal tundub puuduvat igasugune arusaam sisu loogikast. "Halloweenil" on häbiväärne ja amatröörlik stsenaarium. — The New Yorker

9. "Vaimude väljaajaja" ("The Exorcist")

Okultismi ära kasutav tühi film, mida on võimatu lõpuni vaadata. See saavutab grotseksete eriefektide seas täiesti uue madala taseme. -NY Times

10. "Impeeriumi vastulöök" ("The Empire Strikes Back")

"Impeeriumi vastulöök" pole kohutav film. See on tore film. See pole mitte kuidagi sama hea kui esimene osa. See pole sama värske ja naljakas ja üllatav ja kaval, kuid see on siiski täpselt nii hea ja jabur, et ükski asjaosaline ei peaks filmi pärast häbenema. See film on suur, kallis, aeganõudev ja väga valemipõhine. "Impeeriumi vastulöök" on sama isiklik ja inimlik kui panga saadetud jõulukaart. - NY Times

Vaata lisaks:
Kuidas ei märganud? 10 filmidesse jäänud piinlikku viga.
Aitab juba: 3 tüütut asja, millest oleme kõik Hollywoodi puhul tüdinenud.