ARVUSTUS: Odav populaarsus? Morrissey mõrvas Flow Festivali peotuju kaadritega surnud ja piinlevatest loomadest

Legendaarne Steven Morrissey ansamblist The Smiths astus Helsingis Flow Festivali teisel päeval peaesinejana lavale. Ent need, kes läksid Morrissey'd kuulama oma armastusest The Smiths'i vastu, said valusalt vastu näppe. Ja nägemist.

Tunnistan, et läksin isegi Morrissey'd kuulama küllaltki vähese ettevalmistusega. Olin kuulnud tema uuemast loomingust, mis ei hiilga just teravuse või sügavusega ning otsustasin jääda kindlaks mälestusele kunagisest šarmantsest Morrissey'st, kes mängleva kergusega ühest lava otsast teise kepsutab, vahetevahel publikule sügavalt silma vaadates ning lauldes "If a double-decker bus, crashes into us...".

Steven astub lavale, mees on vanaks jäänud, ent esiti ei näita väsimuse märke. Esimeste lugude järel taban end 40 000 inimese seas palava telgi all seistes nutitelefoni näppimas ja sotsiaalvõrgustikus kolamas. Igav on.

Kuulan järjest lugusid, rahvamassis on talumatult palav, teen mõned fotod. Taaskord taban end mõttelt, et mis asi see ometi sealt lavalt kostub... Pillimehed, kes mängivad, tõsised näod ees, kaunist muusikat ning ees joriseb Morrissey, primitiivsemate laulusõnadega, justkui kirjutaks mõni seitsmeaastane.

Tundub, et Morrissey on jäänud kinni oma kaheksakümnendate alguse poliitrevolutsiooni, skandeerides lavalt mitmeid odavamaigulisi loosungeid, nagu "screw the politicians, they know nothing" ("Kukele need poliitikud, nad ei tea midagi" - toim). Muidugi kasutas mees ka võimalust avaldada kaastunnet Prantsusmaal toimunud tragöödiate tõttu ning pühendas loo "I'm Throwing My Arms Around Paris" kõigile prantslastele.

Et hiigelrahvamassist väljamurdmine tundus mõttetu teona, otsustasin siiski Morrissey lõpuni kuulata. Lootuses kuulda, nagu lubatud, ka vanu The Smiths'i lugusid. Ent hetkel, mil tuli esitusele kurikuulus (ja ainus ning kõige halvem The Smiths'i pala) "Meat is Murder" ei teadnud ma, kas nutta või asuda lumesahana inimhulgast ära jooksma. Kaadrid lehmadest, kel kõrisid läbi lõigatakse, surmakrampides piinlevad lambad, kanatapp.

Päris ausalt jättis etteaste mind mõneks hetkeks lausa sõnatuks. Morrissey tappis Flow festivali voolava peotuju ja sumeda suveöise meeleolu. Järeldan sellest kontsertelamusest vaid tõsiasja, et iga iidolit ei tasu vaatama ronida. Teinekord on ettekujutus kellestki palju kenam ja tähendusrikkam kui reaalsus. Festivalilt koju jõudes panen mängima The Smiths'i vinüüli ja üritan unustada seda, mida mu silmad festivalil nägema pidid.

Kui kahekordne buss pidanuks mulle tol hetkel otsa paiskuma, polnuks Morrissey see, kelle kõrval surra tahtnuks. See ei ole minu Morrissey.

* Tegemist on rangelt subjektiivse arvustusega kontserdikülastajalt, kelle jaoks jäi The Smiths'i kuulamise tippaeg varateismelisse ikka.