ARVUSTUS: Üllatavalt elulähedane Woody Alleni "Koorekiht"
Woody Allen on tänaseks filme teinud juba ei rohkem ega vähem kui 50 aastat. Tõsiseid fopaasid tal ette tulnud pole, kuid ka hitte ei jagu üleliia – Alleni firmamärk ongi stabiilne kvaliteet, mille ta pea alati tagab, aga millest harva midagi paremat pakkuda suudab.
Niisiis on Alleni tööd kritiseerida natuke raske. Pool sajandit on piisavalt pikk aeg, et mehe loomingule kujunenuks välja kindel klientuur, nii et vaevalt keegi Alleni osas üldse kriitikat vajab. Öelda, et Alleni filmid kõik täiesti ühesugused on, oleks tema suhtes ilmselt ebaõiglane, kuid väga ühetaoline on ta repertuaar küll, ning praeguseks hetkeks pole ma sugugi kindel, kas see talle rohkem kasu või kahju toob. Vana karu enam uusi trikke ei õpi, aga kes seda üldse nõuab, kui vanad trikid veel nõnda hästi välja tulevad?
Allen on enda jaoks ammugi välja töötanud malli, mille järgi seda klassikalist "Woody Alleni komöödiat" vändata, ning seda aastate jooksul aina täiustanud, nii et "Koorekiht" on selgelt turvaline ja kaalutletud tükk. Küsimus ongi tegelikult vaid selles, kas vanameistrile tavaks saanud käekiri vaatajale istub või mitte, sest 80-aastane Allen on ilmselgelt natuke liiga kõrges eas, et üle oma varju hüppamisega riskida. Ta teab, mida ta teeb, ja teeb seda hästi, kuid selge on see, et uut publikut Allen enam otsima ei kipu.
Kui "Koorekiht" mõne lavastaja debüütfilm oleks, räägiksin muhedast situatsioonikoomikast, toredalt retrohõngulisest õhkkonnast, mõnusalt kerglasest meeleolust ja maalähedastest karakteritest, aga antud juhul võib kõik need tunnusjooned lihtsalt woodyallenilikkuse all kokku võtta. Ühesõnaga on siin olemas kõik, mida Allenilt nii sisulises kui stilistilises mõttes oodata võib.
Kiitust väärivad näitlejatööd: pika karjääri vältel kogutud tutvused garanteerivad Allenile alati tipptasemel näitlejateansambli, mille eesotsast sedapuhku Jesse Eisenbergi leiame. Öelda, et Eisenberg teeb siin midagi sellist, mida ta varem teinud pole, oleks ilmselge enesepettus, kuna nimetatud noormees suudab oma piiratud maneeridega ka Lex Luthori ja suvalise keskkoolipoisi üheks-samaks karakteriks mängida, aga antud rolli sobib ta küll valatult.
"Koorekihi" tugevaimaks aspektiks pean tema elulähedust. Võiks ju arvata, et 1930ndate Hollywood pole just selline koht, kust eesti noor endale tuttavaid tundeid või mõtteid leida võiks, aga Alleni lihtsakoelises stsenaariumis peitub tuttavlikkust küll. Ajaviiteks suurepärane. Soovitan!
