ARVUSTUS: "Seneca päev" ehk Baltikumi kolmiku sissejuhatus visuaal-filosoofiasse
Leedu, Läti, Eesti ehk imelise Baltikumi kolmiku visuaal-filosoofiline teos – "Seneca päev". Miks minna vaatama kunstiteost, mis on leedu keeles ning Mait Malmsteni näeb ainult minuti? Erinevatel põhjustel peab põhjalikult peatuma ning kõike ausalt vaatlema.
Parim põhjus – näidata üles toetust Leedule, et leedukad läheksid vastuteenena Eesti filme oma kinodesse vaatama, kui need sinna jõuavad (nagu Eurovisiooni punktid jagamiselgi). Teisalt, surnud koeri "Seneca päeval" järgi ei lohistata, kuid ei ole ka ülearust elujõulisust ja -energiat... kahjuks.
Aga on – Béla Tarr’i "Torino hobust" ("A torinói ló", 2011) meenutav algus, mis jääb küll ülejäänud filmi kestel staatiliseks, kuid ometigi hurmavaks. Korralik kaameratöö on kindlasti üks filmi tugevusi, nagu ka Eesti filmide puhul, kuid sisu ehk lugu kui selline, ning jutustamisstiil on pigem nõrgad. Filmi pendeldus mineviku ja oleviku vahel loob mõnusa vahelduse, kuid selline võte jätab vaataja ootama pigem mineviku meenutusi, kus kõik tundub veel võimalik, samas kui olevikuteema jätab külmaks – sest tegelastel puudub kaar, kuhu jõuda tahavad või mida saavutada, või kuhu lõpuks välja jõuavad.
Iseenesest, kui tegemist oleks Hollywoodi filmiga, siis oleks kõik väga hästi – ühe mehe hingepiinad külmast nõukogude ajast otse tänapäeva euroopalikku maailma, nii vähe ongi vaja, et tekitada pinget. Nagu Leonardo DiCaprio ise oleks läbi raskuste tuleviku suunas rassinud ja sinna ka jõudnud, aga ei – "Seneca’s" kogeb vaataja ühe mehe hingepiinu – punkt! Seda põhjusel, et teemadel ei lasta jõuda kliimaksini – on kasutatud teatud „filmitrikke“, nagu unenägude ja reaalsuse põimumine, vaataja teadmatusse jätmine, loo jaotamine kolme ossa, kuid kokkuvõttes mõjuvad need „trikid“ võõrkehadena ega toeta filmi sisu, loo arengut ega struktruuri.
Ühel hetkel mõistab peategelane, et ta vihkab oma abikaasat ja tahaks ta kiviga „magama“ sättida, aga rohkem seda teemat ei arutleta.... järgmisel hetkel tekibki vaatajana tunne, et millest me siis räägime või kellest? Me võiks mõtiskleda Balti keti üle, me võiks lahti arutada tülpinud suhteid, me võiks vegeteerida kadunud võimaluste-suhete üle, kuid sügavuti ei minda kaasa millegagi. Pigem jääb tunne, et Eesti-Läti-Leedu ühisteemad on sisse poogitud mehhaaniliselt, mitte loo rikastamise mõttes, vaid pigem produktsiooni jaoks olevate eurode vajadusest tulenevalt.... Samas, kui Mait Malmsteni ekraaniaeg kätte jõuab, ei saa ära imestada, kui vähesest saab nii palju teha – tema karakterile ei ole võimaldatud dialoogi, pigem on see üks jupp monoloogi, kuid ometigi ütleb ta selle hetkega rohkem kui enamus tegelasi läbi terve filmi, see omakorda loob ühele tegelasele tähenduse ning aura – tal polegi rohkem sõnu vaja.
Peategelased jätsid kõik väga sümpaatse mulje ning tundus, et nad olid omandanud oma rollid väga kenasti. Silmapaistvamad etteasted olid küll noorema põlvkonna poolt tehtud – Ina Marija Bartaité ja Marijus Mazunas, kuid kokkuvõttes võib öelda, et õiged näitlejad andsid filmi üldmuljele kõvasti usutavust juurde. Samas, kui vähene dialoog, mis on omane ka Eesti filmistsenaariumitele, seda jällegi lõhkus.
Siiski, tahaks edasi lahata seda, mida justkui ei ole – sisu – võib olla on filmi suurimaks nõrkuseks just see, et üritatakse öelda liiga palju, mõelda liiga palju, ning seda ilma ühise lineaarse joone ja teemata? Tsitaat Seneca’lt „Ela iga päeva nii, nagu oleks see viimane“, ei ole selleks siinkohal piisav, et demonstreerida filmilikult ekstreemsust, mis ühes päevas olla võiks. Vaatajana me ei koge neid hetki nii erilisena ja kõik päevad tunduvad neil olevat ühesugused, kuniks jõuab kätte tulevik, kus päevad on muutunud üksluiseks. Ka filmi teema võiks olla konkreetsemalt piiritletud, sest hetkel võib oletada mitmeid variante – kahetsus, kadunud armastus, nooruse igatsus? Ühes filmis võiks siiski olla üks teema, (või maksimaalselt kaks), näiteks keskea kriis (antud kontekstis), või ajalooline valu... midagi konkreetset, mis igal minutil vaatajale kahe kõrva vahele kinnistub ning filmi viimastel minutitel siis ka kõrvu kumisema jääb ning suure krahhiga oma jälje jätab.
Lõpetuseks üks mõttetera: tee iga filmi nii, nagu oleks see su viimane – kas oleks see piisavaks motivatsiooniks, et kaalutleda ja juurelda iga stseeni, dialoogi jupi, kaadri ning lõike üle, et anda oma loo jutustamise raames maksimum, mis oleks ka vaatajale puust ja punaseks ette maalitud, mõtted maalitud mõtete taha, vaatajan hakkad nägema seda, mida ei ole ja lõppkokkuvõttes astud välja kinosaalist imelise uue kogemusega.... või on see mõte juba iseenesest utoopia?
