Jalutuskäik 21-aastase kodutuga: nälga tunneb tihti. Kunagi ei tea, kust selle päeva toit tulla võib..
Kodutuid või elu hammasrataste vahele jäänud inimesi näeme me oma igapäevaelus pidevalt, kuid pigem hoitakse neist eemale. Mina olen ka eemale hoidnud, sest distants tundub turvalisem kui vahetu kontakt. Ometigi tundsin, et astudes nendega vestlusesse ja püüda mõista on vähim, mida ma teha saan. Põlgus ei ole see, mis neid aitaks, kuid arvan, et kaasa tundmine ei aita samuti. Täna veendusin, et ainuüksi nendega rääkimine, nende ära kuulamine on see, mis võib nende päeva veidi päikest tuua.
Tavaliselt läheb umbes kuus aastat enne, kui nad taas oma elu järje peale saavad. Kuid ka seda ainult siis, kui inimene ise seda tahab. Kodutute varjupaiga juhataja
Sain täna kokku 21-aastase noormehega, kes paar päeva varjupaigas pesitseb. Kuna ta soovis jääda anonüümseks, ei soovinud ma isegi ta nime teada, mistõttu leppisime kokku, et kutsun teda oma blogis Taneliks. Jõudsin kokkulepitud kohtumispaika juba 20 minutit varem. Mind nähes jooksis ta välja ja küsis, kas ma ikka ootan ta ära. Kinnitasin, et ei lähe kuskile ning lubasin tal oma pooleli olevad tegevused lõpetada. Umbes viis minutit hiljem tuli ta uuesti ja ütles, et tal läheb 5-10 minutit veel. Kinnitasin, et minul aega on ning ärgu ta muretsegu. Peale seda käis ta veel kaks korda õues kontrollimas, et ma olen ikka olemas. Ühel neist kordadest mainisin, et võin oodata pargis, kuid ta palus, et ma ei läheks kuskile. Viimast korda hoonest väljudes oli tal kaasas seljakott, kuhu ta kaasa tehtud võileivad surus.
Suundusime temaga pargi poole, et vestelda ning vaatamata sellele, et olen temast aasta noorem, hakkas silma see, et ta teietas mind. Tutvustasin talle ennast ja rääkisin selle vestluse eesmärkidest. Leppisime ka kokku, et võime üksteist sinatada, kuid ta alguses isegi ei märganud, et ta jätkas kogu vestluse vältel teietamist. Olin arvestanud, et tal võib olla keeruline mind usaldada ja seetõttu sulatasin jääd rääkides veidi endast. Oma eesnime öeldes küsis ta kohe minu perekonnanime, sain aru, et ta veel püüab aru saada, kes ma tegelikult olen. Üha enam sai talle selgeks, et ma ei ole ment vaid tavaline õpilane. Vestlesime veidi muudel teemadel ja korrates oma soovi jääda täielikult anonüümseks lubas ta mind oma ellu.
Kuna Tanel (nimi muudetud) on vaid 21-aastane, eristub ta teistest päris hästi. Ta rääkis, et oma kodu oli tal umbes aasta tagasi, kui ta elas oma vanematega. Ta arvab, et ta isal oli probleeme alkoholiga juba enne Taneli sündi ja ega emagi kainena ei püsinud. Kodus ei tehtud poisist lihtsalt välja. Umbes aasta tagasi ei jätkunud ta vanematel raha üüri tasumiseks, sest see oli lihtsalt maha joodud ja see ajendas poissi oma teed minema. Oma vanematega ta peale seda suhelnud ei ole ja ta usub, et nad ei tunne poisi tegemiste vastu huvi. Ta seadis end sisse ühes mahajäetud onnis, kus oli piisavalt soe, et talv üle elada. Pool aastat hiljem saadi teada, et ta seal elab ning ta saadeti onnist ära. Peale seda on Tanel peaaegu kogu Eesti ära näinud ning enamiku öödest metsas veetnud. Omamoodi rändajahing.
Loodust mainib ta 1,5h pikkuse vestluse käigus kümmekond korda kindlasti. Ta mainis, et tunneb end seal kõige paremini ja naudib seda meditiivset seisundit, millesse seal minna saab. Ta hindab looduse juures enim rahu ja vaikust, sest seda ta oma lapsepõlves väga palju tundud ei ole. Ka istumispaika valides pakkus ta välja, et võiksime pargipingi asemel hoopis kuskile metsa minna. Oli näha, et mööduvad inimesed ja autod segavad teda. Lõpuks leppisime kokku, et jalutame pigem linnas ringi. Ka tema muusikamaitse kohta uurides jäid kõlama loodushääled ja maalähedane muusika, ilma milleta ükski päev ei möödu. Taneli üks unistustest on kolida metsa elama, kuid selleks tuleb esmalt oma elu ree peale saada.
Ta tunnistas, et vanematega elades hakkas ka tema alkoholi tarbima üsna noorelt. Kui ta arvutaks kokku kõik päevad, mil ta on alkoholi tarbinud, tuleks sellest kokku 5 aastat kindlasti. Ka vanas onnis elades jõi ta end pidevalt purju, kaaslasteks õlu või viin. Purjus olla talle meeldib, sest see on üks ainsaid hetki, mil ununevad kõik probleemid ja ka kodutus. Vaatamata sellele, et ta tunnistab, et alkohol on ta elu rikkunud, on ta tavaliselt töövõimetuspensioni kättesaamisel esimesed päevad alkoholi mõju all. Jõudes jutuga narkootikumideni, toob ta esmalt välja vaid kanepi, mainides taas rahutunnet, mida see tekitab. Hiljem mainib ta ka seeni, mida ta pole ammu saanud “õigete” sõprade puudumise tõttu. Muud ta ei tarbi, ta jäädes looduslikele ainetele truuks.
Viimati peatus ta Raplas, kust ta plaanis edasi välismaale minna. Kuhu täpsemalt, ta ei teadnud. Ta mainis küll Venemaad vaatamata sellele, et keel tal suus pole. Enne plaanide reaalsuseks tegemist jõudis ta Pärnusse ja tundis, et see on hea koht, kus elu uuesti üles ehitada. Praegu on ta siin pesitsenud kaks nädalat ja kui kõik hästi läheb, jääb ta siia pikemaks ajaks. Aeg karjäärinõustaja juurde on juba kinni pandud. Rääkides tulevikuplaanidest toob ta välja esimesena selle, et peab endale leidma üüripinna.Peale seda plaanib ta endale töö leida ja aasta pärast tahab ära lõpetada ka üheksanda klassi. Vestlesime veidi täiskasvanute gümnaasiumist ja lõpuks teatas ta, et tahaks hoopis kutsekooli minna, et lisaks põhiharidusele ka mõni amet omandada.
Oma jutu vahele küsis ta minult mitmetel kordadel küsimusi minu huvide kohta. Viimased pool tundi sai ta ka ise aru, et teietab mind endiselt ning asus end iga kord parandama. Ühel hetkel ta jäi tõsiseks ning ütles, et ta on pikka aega psühhoosi tõttu hullumajas viibinud. See oli siis, kui ta veel vanematega elas ja ta siiralt loodab, et ta hullumajja enam tagasi ei pea minema. Ta loodab, et leiab endale Pärnust naise ja saab eluga edasi minna. Selgus, et ta on ka mitmeid kordi politseiga pahuksisse sattunud. Alaealisena tülitati teda peaaegu igapäevaselt joomise ja suitsetamise pärast, hiljem lisandusid ka vargused.
Kui jutt raha peale läks, tunnistas Tanel, et lisaks töövõimetuspensionile on tema sissetulekuks ka taara eest saadav raha. Sealjuures mainib ta, et pudelite korjamise ja ära viimisega tegeleb ta salaja, sest ei soovi, et teised teda näeks. Selle kohta veidi uurides selgub, et ta ei taha, et talle uues kohas kohe halb maine jääks ja teda bomšiks peetaks. Vaatamata kehvale elujärjele soovib ta end oma mustast minevikust distantseerida. Ta mainis, et ta ainus lootus on Jumal. Ta loodab, et vaatamata mustale minevikule pääseb ta taevasse, et meest oma silmaga näha.
Teda tagasi saates tunnistab ta, et ei ole ammu kellegagi niisama rääkinud. Ta avaldas soovi veelkord kohtuda. Kuna Tanel Pärnut ei tea ja üksi on raske, otsib ta oma ellu sõpru, kes aitaks tal õigel teel püsida. Alkoholist on raske täielikult loobuda ja neid, kellega lihtsalt rääkida, ei ole kuigi palju. Olles loodusinimene ei leia ta ka paljudega ühist keelt. Vestlust minuga oli ta oodanud terve päeva ning hirm, et ma ilma temaga rääkimata ära lähen, oli suur.
Ära minnes andsin Tanelile purgi Kodutunde moosi, mille ta hoogalt oma suurde kotti toppis. Noormees tunnistas, et nälga tunneb ta pidevalt ja kunagi ei tea ette, kust ta selle päeva toit tuleb. Aakre moos aitas vähemalt ühe Taneli õhtu magusaks teha!
