Krister Paris Aarne Rannamäest: meie viimases saates ütles ta, et peab seekord varem lõpetama

Mul oli au teha koos Aarne Rannamäega viimast "Rahva teenrite" saadet, mida ta juhendas. Abikaasa veel pärast kommenteeris, et see koosseis koos Neeme Korviga sobib meile kõige paremini. Eks suur osa sellest kiitusest läks saatejuhile, kes suutis teemasid ette anda, neid arendada, diskuteerida ning sobival hetkel ka toetada, nii et külalisesinejatele jäi ennekõike võimalus end küll vabalt väljendada, aga mitte kordagi mõttelaiskusesse takerduda.

Rannamäel olid kõik omadused selleks, et olla hea liider. Sisemine enesekindlus, mis ühes erudeeritusega andis autoriteedi, mida vaid harva pidi häält tõstes kehtestama. Kuigi, ega vajadusel häälgi luku taha jäänud. Ta oli inimene, kes ei pidanud ennast tõestama: mis iganes eriti välis- ja sisepoliitikat puudutaval teemal olid faktid kiired tulema ning seosed veel kiiremini. Kui oli vaja intervjueerida USA presidenti, siis polnud ju küsimustki, kes peaks seda tegema.

Aarnega koos töötada oli erakordselt mõnus. Ta oli professionaal. Ei mingeid isiklikke hõõrumisi. Teema selline, ülesande püstitus taoline, lahendus tuleb niisiis... Tõsi, lahendust teadis ta enamasti ise ja see oli hea. Nõnda jäängi igaveseks imetlema, kuidas on võimalik ühendada nii suurepärast kombinatsiooni mõistusest, mälust, karismast ja energiast telenäoga, mis mõjub üheaegselt enesekindla ja sooja, vestluspartnerite suhtes armutult terava, aga mitte kunagi õelana.

Üksainus kord ma ei nõustunud temaga. Siis, kui ta käskis mul ära panna seljast vastuolulise poliitilise sõnumiga särgi. Ometi oli ta autoriteet taoline, et kuuletusin sõna lausumata.

Meie viimases saates ütles ta, et peab seekord varem lõpetama. Ka Aarnet mäletades jääme alati mõtlema, et mis siis, kui ta saanuks päriselt lõpuni elada...