Meelis Atonen paljastas saladuse: Aarne Rannamäe keeldus kaitseministriks saamast, kuna tundis, et vaid ajakirjanikuna sai end vabalt teostada
"Täna pärastlõunal oleks kui tume vari üle ilusa hilissuvise taeva langenud. Kurb uudis Maestro Aarne Rannamäest mõjus nii uskumatult, et nutt tuleb siiani peale," tunnistab endine poliitik Meelis Atonen sotsiaalmeedias.
Atonen meenutab, kuidas ta sajandivahetuse paiku oli algaja poliitikuna kutsutud "Aktuaalse Kaamera" otse-eetrisse, kus saatejuhiks oli Aarne Rannamäe. "Ta oli siis selline äge ankur, kes teinekord vastase ikka maatasa tegi, mõnele ei andnud üldse rääkida. Ütlesin me tollasele pressišefile Triinule, et kui ta ikka üldse rääkida ei lase, siis tõusen lihtsalt püsti ja lahkun otse-eetrist. Ütlen, et tehku siis monoloogi, kui dialoogi ei taha. Triinu muidugi ehmus, keelitas, et ära tee ja veenis, et tegelikult on Aarne tore, kui asjast räägid, aga mul jäi see plaan tõesti igaks juhuks varuks. Saates plaani muidugi vaja ei läinudki, sest Aarne küsis küll teravalt, aga sain kenasti vastata ja selgitada ning lõpuks oli mul hea tunne, teised ka kiitsid. Pärast seda korda, tundus, usaldasid erakonna omad mind üha enam eetrisse. Aarne juures saadetes käisin veel, alati oli vahva, sest oli pingeline ja huvitav. Meil tekkis ajaga inimlikult hea suhe, ta oli karm, aga õiglane, nagu õige ajakirjanik peabki olema," meenutab Atonen.
Endine poliitik paljastab ka hästihoitud saladuse. "Nüüd räägin ühe saladuse välja, nüüd võib. Eelmise kümnendi keskel oli meie erakonnal kaitseministrit vaja. Mõtlesime inimestele väljastpoolt erakonda ja peamiseks mõtteks sai Aarne Rannamäe," tunnistab Atonen lisab, et võttis läbirääkimised enda peale.
"Leppisin kohtumise Kadriorus tiigi kõrval kohvikus. Eks ma olin ennegi inimesi erakonda kutsunud, tõsi, mitte otse ministriks, aga mingi kogemus mul ikka oli, tabavusprotsent oli suhteliselt kõrge... Aarnega rääkisime pikalt, tema oli arvanud, et tulevane minister tuleb nõu küsima ja oli ikka üllatunud, kui meie plaani tutvustasin. Rääkisin, et poliitikasse on vaja elukogemusega inimesi ja siis saame erakonnana tugevad olla, aga ka riik on hästi hoitud. Aga kõik oli asjata. Aarne tegi mulle lihtsalt selgeks, et tema on ajakirjanik. Et just ajakirjanikuna saab ta end vabalt teostada. Et ta armastab vabadust üle kõige. Ja ka ajakirjanikud peavad head olema, et riigis asjad hästi oleks. Rääkisime veel pikalt juttu. Peale kohtumist pidanuks ma pettunud olema, sest missioon ju ebaõnnestus, aga ma olin Aarnest vaimustuses. Milline Ajakirjanik!"
Kolmas lugu, mida Atonen meenutab, on spordist. "Paljud ehk ei tea, aga mingil hetkel eelmise kümnendi teisel poolel oli Aarne tõsine maratonimees. Peale üht intervjuud hakkas ta mult äkki jooksunõu küsima, rääkisime pikalt. Mõni aeg hiljem sattusime mitmele maratonile koos lendama ja nii sai spordi- ja muid jutte ikka rääkida. Andsin ka soovitusi, aga eks tal oli tuhat asja alati. Ta unistus oli maratoni alla nelja tunni joosta. Kahjuks jäi see unistus täitumata. Aga ta jooksis kokku seitse maratoni. Tehke järele ja imetlege!" soovitab Atonen.
"Homse Tallinna maratoni jooksen ma mõeldes maratonimees Aarnele! Minu poliitikast lahkumise järel tögas ta mind ikka küsimusega, et no millal tagasi poliitikasse. Rääkis naljaga umbes sama juttu, mis mina talle tookord tiigi lähedal kohvikus. Viimasel ajal ta seda küsimust kohtudes enam ei küsinud, ju olin enda vabadust piisavalt hästi kirjeldanud. Kahjuks ei küsi Aarne seda küsimust enam kunagi! Ja telerit avades ei ole seal enam kunagi otse-eetris suurepärast ajakirjanikku Aarne Rannamäed. Aga ilus mälestus jääb! Pisarad on silmis ja mul nii kahju tema perest ja kõigist ta lähedastest ja kolleegidest. Milline inimene, milline Ajakirjanik. Maestro! Aitäh!"
