ARVUSTUS: "Mehaanik: Ülestõusmine" on kummardus 80ndate märulitele ja soovituslik kõikidele actioni-huvilistele

Kui rääkida Jason Stathami tuntumatest rollidest, siis vaevalt Arthur Bishop tavalisele kinofännile esmajoones pähe turgatab. Pigem tuleb meelde ikka Lee Christmas suurejoonelisest "Palgasõdurite" triloogiast või Frank Martin "Riskikulleri" filmidest, mille abil Statham algupäraselt vinge märulivennana kanda kinnitaski.

"Mehaanik" on praeguseks meeles – nii palju, kui ta veel üldse meeles on – eelkõige oma vaikse olustiku ja suhteliselt primitiivse vormi pärast. Selles mõttes meenutavad kaks "Mehaaniku" osa omavahelise suhte poolest selgesti eelnimetatud "Riskikulleri" saagat: ka selle seeria esimene osa oli n-ö klassikalise Stathami märuliga kõrvutades oodatust väljapeetum ja staatilisem. Seevastu teine ja kolmas film ("Mehaaniku" puhul hetkel veel ainult teine) viisid puhtakujulise märuli täiskäigul maksimumini ning korjasid sõidu pealt kaasa hoopis teistsuguse vaatajaskonna. Põhimõtteliselt on nimetatud teosed tänapäevaseks vasteks sellele, mida omal ajal Schwarzenegger ja Stallone kinolinadel korda saatsid.

Kõike eelnevat tasukski hetkel kinodes jooksvat "Mehaanikut" vaatama suundudes meeles pidada. Juba esimeste minutitega saab selgeks, et need, kes originaalfilmi palavalt armastasid, siit enda jaoks suurt midagi ei leia. Õigupoolest jääb mõnevõrra arusaamatuks, miks antud teos üldsegi "Mehaaniku" järg peab olema. Jah, sisult seotakse need lood algusminutitel (hooletult) kokku, kuid ühtki hilisemat lõikepunkti ma küll ei täheldanud. Erinev on stiil, olustik, struktuur, meeleolu, ja isegi peategelane, keda mängib üldjuhul olematu variatiivsusega Jason Statham, ei taha sugugi esimeses osas nähtud kalki palgamõrtsukat meenutada. Igal teisel juhul võiks arvata, et originaalstsenaariumit järjelooks mugandades otsitakse lihtsamat kassaedu, aga "Mehaaniku" puhul seaksin isegi selle variandi kahtluse alla, kuna niivõrd triviaalse väärtusega teose fännibaas vaevalt nappidest tuhandetest eriti kaugemale ulatub.

Räägin seda kõike lihtsalt sellepärast, et mõni õnnetu valede lootustega kinosaali ei satuks. Tegemist ei ole rahuliku ja vaoshoitud põnevikuga, oi ei, kaugeltki mitte – "Mehaanik: Ülestõusmine" on täiesti hullumeelne möllukas. Selles on praktiliselt kõike, mille pärast 80ndatel märuleid armastati ja mille pärast me nendesamade teoste üle praegu naerame: olemas on uskumatud pääsemised, absurdselt lääge armastuslugu, halvad eriefektid (nüüd muidugi CGI), puine näitlemine, konkreetselt sõge sündmustik. Jah, tegelikult on tegu halva filmiga, aga kui end enne seanssi sobivasse meeleollu sättida, võib elamus tõesõna ülevoolavalt lõbus tulla. Pisut teistsuguse montaaži korral võikski ehk arvata, et tegemist paroodiaga (ja hetkiti mulle nii tunduski).

Nii et kui "Ameerika suvi" pole piisavalt naljakas ja "Vorstipidu" liialt labane tundub, tasub oma valikuvariante natukene laiendada ja võtta ette "Mehaanik: Ülestõusmine", sest nii siirast ja valju naeru pole ma küll kinosaalis ammu kuulnud. Ma pole siiani päris kindel, kas naersin filmi üle või sellega kaasa, aga samas pole sel ilmselt retrospektiivis suurt vahet, kuna hea tuju oma väärtust ei kaota. Soovitan soojalt, eriti actioni-huvilistele!

"Mehaanika: Ülestõusmine" on praegu Eesti kinodes.