ARVUSTUS: Etteaimatav ja naeruväärne ulme-õudusfilm "Morgan" ei küündi soovitud kõrgustesse
On sul kunagi juhtunud, et kokkad suure õhinaga ja tead kindlalt, et valmistatav roog tuleb imemaitsev, ent kui see lõpuks valmis saab ja esimese suutäie võtad, teed kohe haput nägu, sest lõpptulemus on palju sitem kui arvata oskasid? Ridley Scotti poja Luke Scotti esimese mängufilmiga, ambitsioonika ulmepõnevikuga "Morgan", ongi umbes niisugused lood.
Allikas: Ralfi nurk
Kõik komponendid on iseenesest õiged ja neist saaks midagi täitsa asjalikku valmis segada, olgugi et sellelaadseid varem korduvalt nähtud. Hetkest, kui jõuab aga kätte stseen, kus Paul Giamatti astub üles manipulatiivse psühhiaatrina, muutub film ühe hetkega tõeliselt naeruväärseks ning jääb naeruväärseks kuni püüdliku lõputwistini, mida ausalt öeldes isegi raske ette aimata pole, kui jälgida tähelepanelikult Kate Mara ühekülgselt kanget osatäitmist.
Kahtlustan, et "Morgani" narratiivi välja mõtlemisel alustatigi just lõputwistist, millele kogu film nagu üles ehitatud olekski — see lihtsalt kulgeb nii juhuslikult ja imelikult. Potentsiaalselt ohtlikest laboris loodud superinimestest on tehtud nägusaid ulmekaid lugematu hulk ning "Morgan" kuulub kahjuks tobedamate sekka, suutmata täpselt mõista omaenda eesmärki ning tegelaskujusid, kelle seas, muide, ühtegi natukenegi sümpaatset pole. "Morgani" üks suuri möödalaskmisi on mitte näidata kõiki sündmusi üliinimliku nimitegelase perspektiivist (seda juba põhjusel, et "The Witchist" tuttav Anya Taylor-Joy mängib rolli hiilgavalt), vaid keskenduda teda tudeerivatele teadlastele, kes laboris kaose puhkedes täielikeks lammasteks muutuvad ja seda põhjusel, et filmil tekib mõistmatu vajadus metsikut märulit pakkuda. Minu poolest oleks "Morgan" kui nagunii suht trafaretne ulmekas ju võinudki vägivaldseks monstrumifilmiks muutuda, kus külmavereline tehisinimene Morgan teadlasi ükshaaval jahib ja maha koksab (umbes nagu režissööri isa Ridley käe all valminud "Alienis"), aga film püüab hoopis võimalikult ettearvamatult kulgeda ja jookseb seetõttu rappa.
Kuigi "Morgani" tegevus toimub Maal ja mitte kosmoses, leidub "Alieniga" tegelikult mitmeid sarnasusi — paaris stseenis võib isegi üht lampi näha, mis meenutab kangesti kookoneid maailmakuulsast ulmekate seeriast. Ühtlasi võib "Morgan" meelde tuua Vincenzo Natali oluliselt provokatiivsema "Splice'i", Alex Garlandi muljetavaldava "Ex Machina" ning isegi "The Silence of the Lambsi", sest Kate Mara poolt mängitud agent ja Clarice Starling on sarnase töömoraaliga ning Morgan kipub inimesi sama brutaalselt ründama kui Hannibal Lecter. Film näeb scottilikult kvaliteetne välja (Ridley produtsendiks!) ning selles osaleb mitmeid talente (nende seas Toby Jones ja Paul Giamatti, keda juba mainisin), kuid muud kiiduväärset ma Luke Scotti surmtõsisest debüüdist ei leidnud — kui lõputiitrid ilmusid, olin tõtt-öelda juba nii palju naernud, et võõras sell mu kõrval kindlasti pidas mind napakaks.
