ARVUSTUS: Tõsieluline "Sully" jätab enamat soovima

Maailmakuulsa näitleja ja režissööri Clint Eastwoodi käe all valminud "Sully" jutustab (paljudel ilmselt praegugi meeles oleva) tõestisündinud loo kogenud lendurist Chesley "Sully" Sullenbergerist, kes oli 2009. aasta alguses sunnitud sooritama New Yorgis hulljulge hädamaandumise Hudsoni jõkke, kui tingituna kokkupõrkest haneparvega hävisid mõlemad lennuki mootorid ning Sullenberger aru sai, et tal pole võimalik naasta La Guardia lennuväljale, kust startinud oli.

Allikas: Ralfi nurk

Hulljulge maandumine kulges edukalt ning kõik pardalolijad päästeti kiiresti, aga ometi järgnes juhtunule juurdlus, mis võinuks riskantse otsuse langetanud Sullenbergeri maine ja karjääri hävitada.

Chesley Sullenbergeri ja Jeffrey Zaslow raamatul "Highest Duty" põhinevas draamas kehastab hallipäist kaptenit Tom Hanks, kelle osatäitmisest õhkub ootuspäraselt soliidsust ja inimlikkust, aga vaatamata tema ilmselgele karismale ei kuulu "Sully" mu jaoks mitmel erineval põhjusel 2016. aasta märkimisväärsemate filmide hulka. Esiteks ei ole "Sullys" pooltki nii palju draamat ega põnevust kui 2012. aastal ilmunud "Lennus" ("Flight"), kus alkohoolikust piloodil Whip Whitaker satub pärast vigase lennukiga hämmastava hädamaandumise sooritamist uurimise alla. Kui kahtlemata Sullenbergeri loost inspireeritud "Lend" on emotsionaalselt mõjuv karakterdraama sõltuvusest, kus Denzel Washington teeb ühe oma karjääri parima rollisoorituse, siis "Sully" jääb meelde häirivalt telefilmiliku ja pealiskaudse teosena, kust puuduvad täielikult nii intrigeerivad konfliktid kui psühholoogiline pinge.

Algusest peale on teada, mis juhtuma hakkab. Hädamaandumist kujutavad stseenid, mis pole isegi täiesti usutavalt tehtud (mille peale täpselt 60 milj kulus?!), ei tõsta pulssi, sest pole saladus, et lennuk maandub jõkke ning reisijad pääsevad eluga. "Sully" adresseerib muu hulgas ohtliku hädamaandumise vaimset mõju selle sooritanud piloodile ning meedia kalduvust näidata teda mitte täiesti positiivses valguses, aga ühtegi probleemi ei uurita sügavalt. Mis puudutab teostust: nii loo ülesehitus (sündmusi ei esitata kronoloogilises järjekorras) kui hädamaandumise kujutamine mitmest erinevast perspektiivist annavad "Sullyle" veidi jumet, aga vaatamise käigus ei saa üle tundest, et film valminud umbes ainsa nädalavahetuse jooksul ning peaaegu tervenisti ühes stuudios. Täiesti kogenematu režissöör oleks suutnud Todd Komarnicki stsenaariumi alusel vändata täpselt samal tasemel filmi — "Saladuse jõe" ("Mystic River") ja "Miljoni dollari tüdruku" ("Million Dollar Baby") lavastajalt ootaks enamat. "Kapten Phillipsis" ("Captain Phillips") palju vingemat kaptenit mänginud Tom Hanks äratab lihtsalt sümpaatiat. Tegemist pole teab mis nõudliku rolliga. Hanks nagu Hanks ikka, noh. Lihtsalt hallima peaga kui tavaliselt.

Lühikest "Sullyt" naudiks enim pensionärid, keda usutavasti rõõmustaks eaka nimitegelase heroilisus ja heatahtlikkus. Tegemist pole kohutava filmiga, aga millegi vähegi erilisega Eastwoodi tõsieluline draama silma ei paista. See on lavastuslikult igav, äärmiselt sirgjooneline ja turvaline ega paku erilist mõtlemisainet. Ühtlasi võib tähele panna, kui ebameeldivalt "valge" film "Sully" on (pean silmas nahavärvi). Parimal juhul võib see äratada empaatiat pilootide vastu, sest nagu film näitab, ei anta neile rahu ka kõige eeskujulikuma käitumise korral. Hädamaandumise järel "tasustatakse" Sullyt ja tema kaaspilooti Jeff Skilesi (keda mängiv Aaron Eckhart kannab võimast pornstache'i) põhimõtteliselt vaid sellega, et nad ei pea hotellis Snickersi eest maksma. Kui pärast seanssi Mustamäe Keskusest välja jalutasin, nägin suurt reisilennukit möödumas ja mõtlesin ohates endamisi: "Õnn kaasa, semu." "Lendu" soovitan soojalt! Üks 2012. aasta parimaid filme.

"Sully" on praegu Eesti kinodes.