"Hommik Anuga" saates nutma puhkenud näitleja Väino Laese intervjuu läks nii emotsionaalseks, et isegi Välba ehmatas ära
Esmaspäeval, 26. septembril tähistab "Sügise" filmist Oskar Lutsuna Eesti filmiajalukku läinud näitleja Väino Laes 65. sünnipäeva. Tänahommikuses "Hommik Anuga" saates külaliseks käinud mehe rõõmsalt alanud intervjuu võttis vaatamata helgele olustikule aga ootamatul kombel sedavõrd emotsionaalse pöörde, et isegi saatejuht Anu Välba ehmatas silmnähtavalt ära.
Õnneks, nagu selgus, polnud pisarate taga siiski midagi muud, kui õrnahingelise näitleja härdameelne iseloom, mida ta ka ise nentis. Sellegipoolest muutus olustik stuudios sedavõrd härdaks, et isegi saatejuht Anu Välba tõmbus hetkeks süngeks.
25 aastat tagasi kandideeris Väino Laes Roman Baskini filmis "Rahu tänav" tehtud rolliga Euroopa parima meeskõrvalosa näitleja tiitlile. Laesele läks aga hoopis enam hinge teine moment oma elust, millest rääkides tal pisarad silma ning klomp kurku tulid – Aleksis Kivi roll etenduses "Suvisteöö kevadlõkete põledes" (1981).
"Mäletan emotsiooni peale esietendust. See oli...," alustas ta, kuid pidas siis pausi, kuna meenutus tegi silmad niiskeks. "See oli midagi niisugust, et... Värisesin üleni ja mitte pool tundi, vaid viis tundi," rääkis ta. "Selline vappekülm."
"See võib tulla ka sellest, et olen õudselt emotsionaalne inimene," selgitas ta veidi toibudes. "Sellest teavad lähedased kõige paremini. Näiteks vägivallafilmid on minu jaoks täiesti vastuvõetamatud. See on mulle kohe seesmiselt vastuvõetamatu," tõi t anäite. "Ja siis ma nutan tihti," märkis ta. Küsimusele, millal ta viimati nuttis, vastas mees südamliku naeratusega: "Ma ei tea...Eks hingeliigutuse peale."
Edasi jätkus intervjuu juba taas rõõmsamalt, ent võttis uue emotsionaalse pöörde, kui Laes asus rääkima sellest, et tal on peale näitlemise – mille ta juba ammu selja taha jättis, kuigi ta ammust ametivalikut enda sõnul kindlasti ei kahetse – teisigi talente, mida ta loodaks tulevikus arendada. "Mulle meeldib tööd teha. Füüsilist tööd," sõnas ta. Tööst jõuti edasi elus tähtsate asjadeni.
"Inimesel on õudselt tähtis tasakaal. Kui oled balansist väljas, siis... Nagu meie universumigagi on – kõik on seotud. Ja kui mingi asi tasakaalust välja läheb, siis juhtub mingi kollaps. Muidugi on olnud hetki, kus oled tasakaalust väljas. See on väga halb aeg, aga ma arvan, et olen tasakaalus," leiab ta. Tasakaalutust põjustavad Laese sõnul eriti just inimsuhted ja arusaamatused. "Näiteks ma siiamaani mõtlen, et isa ja ema olid sellised inimesed, keda ma imetlesin," ütles Laes ning taaskord valgusid ta silmisse pisarad.
"Tähendab, mitte selles mõttes, et nad midagi erilist oleksid olnud, vaid see, kuidas nad teineteist hoidsid. Isa lahkumise juures olin ise, aga siis, kui emal olid rasked ajad, siis oli niimoodi, et ma ei saanud, mul oli tegemisi. Ja siis ma olin tükk aega endast väljas, et ma ei saanud teda aidata," rääkis Laes juba läbi nutu.
Välba küsimusele, kas see on talle hinge peale jäänud, vastas Laes vaikselt "Jah..." ning seejärel end koguda püüdes "Oh, see on nüüd liiast..."
Ajaga valu kuigivõrd ei lahtu, tõdeb ta. "See on selline nagu piin või... Mis jääb su sisse. Aga noh, ega see mul kogu aeg meeles ole. Aeg-ajalt tuleb meelde. Et midagi tähtsat jäi tegemata," lausus Laes.
Publiku paljunäinud silmad tõmbasid intervjuu peale samuti veekalkvele. Palju õnne ja jaksu Väino Laesele, tõeliselt südamlikule ja hingestatud inimesele ning aitäh sügava ja sooja intervjuu eest!
