Aus või kuri: Luuraja ja luuletaja – nje mjaso nje rõõba!

Eesti filmi on väga raske arvustada. Ühelt poolt tahaks kõvasti kaasa elada uue teose valmimisele, teisalt ei saa jätta kriitililiselt analüüsimata sisu. Mida vaatamisväärset meile seekord esitatakse? Äraleierdatud lööklause - pilt oli ilus, aga sisu tahaks kõpitsemist, on ka käesoleva filmi kohta igati kehtiv. Kuidas siis jälle nii?

Stsenaariumi kirjutamine ei ole samasugune kunst nagu on seda romaani, novelli või muu kirjandusliku teose loomine. Filmistsenaariumi tegemine on pool-mehhaaniline protsess, kus läbi erinevate karakterite tegevuste tuleb paika panna peategelaste ja kõrvaltegelaste kurvad, rõõmsad ja dramaatilised läbielamised, punuda need omavahel, et leida loole sobiv žanr ning lõpuks pakkuda (vaatajale) rahuldav lõpplahendus. P.S – armunud pilk, kurb jõllitus või ebalev emotsioon ei ole filmistsenaristilises mõttes tegevused. Ometigi on just nendele samadele tuimadele „emotsioonidele“ käesoleva filmi „tegevused“ üles ehitatud. Mis kõige kurvem – eestlase tuimusega on isegi välja imetud mustlase hing ning neile iseloomulik kärsitus, ülepingutamine, dramaatilisus ning kõikvõimalikud konfliktide tekkimise momendid. Raske on jääda neutraalseks, kui käesoleva kaua tehtud kaunikese juures on tuimus ja meeletu pauside jada põhilised asjad, mis silma ja kõrva torkavad.

Sisu vs produktsioon ehk väljanägemine ehk professionaalsus – lugu on kokku monteeritud nagu tapeet seinal. Sinna kuhu peab uue rea panema, sinna see läinud ka on ja ongi kõik, kuigi tempo tekitamise mõttes oleks võinud mõttepausid ja vaikused julgelt välja lõigata ning pool filmist 15neks minutiks kokku lõigata. Kas enam ei viitsita isegi pingutada suurema pildi elavamaks muutmise nimel või oligi see juba pingutus? Millest on saanud Eestis filmitegemise norm? Kas ainult riigitoetusest tehtav kunstiteos või muul moel kokku pandud eelarve? Kas sisu ei maksa midagi? Või on just sisu miinimum maksumus see, mis kvaliteedi alla tõmbab? Igaljuhul on kuskil sees kala, mille mäda mööda filmi laiali levib.

Õnneks ei olnud kogu ekraaniaeg mahavisatud aeg – mõni nali mõjus naljakalt, mõnes karakteris oli värvi ja salapära. Reaalsete ja dünaamilistena mõjuvad vene näitlejad andsid vunki venekeelse tekstiga. Aega-ajalt tekkis tunne, et võib lihtsalt vaadata, mida pakutakse, ilma et loo osas tekiks ootusi, sest see oli lost cause (paratamatult nurjumisele määratud) juba eoses alates Jan Uuspõllu esimesest „armunud“ pilgust ettekandjale. Alati on kindlam teha film teemadest ja inimestest, mida filmitegija ise valdab – ilmselgelt oli kenasti kaetud luuletaja/kunstniku karakter, kuid luuraja karakterit kujutati uskumatult tuima ja hädise stressis eesti mehena. Vaatajana kipume filmiklišeesid uskuma, aga sel korral eriti ei suuda...

Potentsiaal suheterägastikuks oli täiesti olemas – eriti kuna tegemist oli armukormnurga, mille keskmes on imeilus mustlasneiu, keda kehastab Lana Vatsel. Väga värskendav on näha suurel kinolinal ka uusi nägusid, kuid kuhu kadus kokkupõrge kolme nii erineva maailma vahel – kunst, riik, luurajad? Miks need laineid meid ei uputanud, miks draama ei puudutanud ja kus oli sõnum?

Mõtteid edasipidiseks – tali on tulemas, sooja on vaja – kas jätkatakse maksumaksja raha kornstnasse kirjutamisega ka tulevikus, et luuletaja saaks luuletada või võetakse tõsiselt ette filmide sisu arendamine? Maja on just nii tugev kui on valatud vundament, üks film saab olla täpselt nii arusaadav, kui on selle stsenaarium. Mida ei ole valgel paberil must-valgelt kirjas, ei saa kunagi olema kinolinal ning postproduktsioonis parandame ei ole ka lahendus. Kas keegi on lähiajal küsinud, mida Eesti vaataja tahab näha? Kui kaua peab veel seda depressiooni eesti keeles nägema?

"Luuraja ja luuletaja" on praegu Forum Cinemas kinodes