Sõber Ada Lundverist: Ada tahtiski elu lõpus üksi olla. Ta oli lihtsalt väsinud. Elust.

Kaks päeva tagasi möödus viis aastat hetkest, kui Eesti üks väheseid tõelisi filmitähti, kes on kunagi kogenud lugupidamist, tähelepanu ja austust nii Eestis kui ka Nõukogude Liidus, igaveseks taevasse tõusis. Ometi pole praegugi päris selge, miks möödus tema elulõpp suuresti üksinduses.

Oktoobris kuus aastat tagasi tõdes filmidiiva Õhtulehes, et suurem osa ta sõpradest on siit ilmast juba läinud.

"Ma küll hea meelega ei liiguks, aga olen sunnitud Metsakalmistul käima, sest sinna on maetud mu emme ja papa," ütles Ada, kes aasta hiljem leidiski oma viimse puhkepaiga ema ja võõrasisa haua kõrval.

Adat – ühtpidi täiesti tavalist inimest, teisalt tõelist filmistaari – tuli nädal pärast surma Metsakalmistu kabelisse viimsele teekonnale saatma ehmatavalt vähe inimesi.

Täispikk lugu Õhtulehes.